Maailma parim küla

Suetuki lapsed mängivad kiriku juures jalgpalli. Kirikut taastavad soome vabatahtlikud, kes vene keelt ei oska. Kohalikud ei oska jälle soome keelt. Nii ongi jalgpall ka Suetukis universaalne keelebarjääri ületaja, vähemalt soomlaste ja laste vahel. Foto: Jaanus Piirsalu

Vastu suve Siberi suurimas eesti külas Ülem-Suetukis käies sain aru, kui suur väärtus on eheda külaelu säilimine. Kõik käis häirimatult, aega on suhtumisega. Inimesed olid rahulikud ja siirad. Ütleks, et isegi sellised lõdvestunud.

Ma ei ole kindel, kas Eestis leiab sellist mõnusat elu igapäevast kulgemist oma murede ja rõõmudega nagu Ülem-Suetukis. Võib-olla ka sellepärast, et meil pole nii väga ridakülasid, kus peadki elama koos kõigi naabrite murede ja rõõmudega. Suetukis oli tunda ühtekuuluvust ja tahet olla eestlane.

Olen tähele pannud – seni veel küll päris lühikese elu jooksul –, et õnnetud ja kurjad inimesed ei räägi lora, viguriga jutte. Suetukis kuulsin seda pidevalt.