David Weidner: viis müüti «Okupeerime Wall Streeti» kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuu aega kestnud protest New Yorgi börsi ümbruses, mis kannab üldnimetust «Okupeerime Wall Streeti», on ajanud eliidi ärevile. Algul rohkem Manhattanil liiklemist takistavaks probleemiks peetud rahvakogunemine on toonud kaasa laiema arutelu majandusliku ebavõrdsuse üle Ameerikas, milles ründenooled lendavad eelkõige pankurite suunas.
Ometi ei ole ajakirjandus veel päris kindel, mida sellest kasvavast liikumisest arvata. On see liberaalne Teepartei? Üle äärte valguv marksism? Araabia kevad Wall Streetil? Hipide kokkutulek?
Kas ka Radiohead ilmub välja?
Olles kirjutanud protestidest ligi kuu aega, sellest saadik, kui protestijad asusid laagrisse, sooviksin nüüd veidi valgust heita mõningatele müütidele, mis on liikumise ümber tekkinud nii Ameerika ühiskonnas kui ka poliitikas.
***
Müüt: protestijad pooldavat anarhiat, toetavad vägivalda ja kommunismi.
Müüdiloojad: Ann Coulter, The Washington Times, blogijad, New Hampshire’i Teepartei, Ron Paul.
Fakt: paljud protestijad otsivad tööd, on tudengid või osalise tööajaga töötajad. Mitte ükski kümnetest «Okupeerime Wall Streeti» protestijatest, kellega ma olen kõnelnud, ei soovi armuande ega kukutada demokraatiat. Seevastu soovivad nad, et demokraatlikud protsessid võiksid taas toimida ilma ärimaailma ja muude erihuvide rahalise mõjuta. Protestid on kestnud kuu aega ja olnud valdavalt rahumeelsed.
Müüt: enamik «Okupeerime Wall Streeti» protestijaid ei tea, mille vastu nad protestivad.
Müüdiloojad: William Cohan, Donald Trump, Andrew Ross (New York Times).
Fakt: tõepoolest, «Okupeerime Wall Streeti» on saanud sulatuskatlaks, kus segunevad erinevad taotlused: keskkonnakaitsjad, sõjavastased ja tööliste õiguste eest võitlejad, kui nimetada vaid mõningaid.
Ent protestijad on üksmeelselt süsteemi vastu, mis soosib nende sõnul 1% ülirikkaid, kes on koondanud enda kätte ligi 40% kogu maa rikkusest. Pole juhus, et nad on valinud oma baasiks Wall Streeti. Suurpangad kannavad vastutust mulli loomise eest, mis tõi kaasa majandusliku surutise ja suure tööpuuduse.
Lisaks on pangajuhid, kes ei ole oma tööga toime tulnud, saanud jahmatavaid hüvitisi. Nii lasti näiteks Sallie Krawcheck ja Joe Price Ameerika Pangast lahti. Nende lahkumistasu oli kokku 11 miljonit dollarit.
Pank ise kaotas viimase aastaga 14 miljardit dollarit, teatas, et hakkab deebetkaartide eest nõudma viis dollarit kuus, ja on tühistanud tuhandete hüpoteekide väljalunastusõigusi. Pole vaja olla sugugi rahvusvahelise finantsturu mahhinatsioonide asjatundja, et mõista: siin on midagi valesti.
Müüt: protest kujutab endast lihtsalt liberaalset Teeparteid.
Müüdiloojad: mina, Joe Biden, Michael Bloomberg, Jon Stewart.
Fakt: nagu Teepartei, tunnevad «Okupeerime Wall Streeti» protestijad muret riigieelarve puudujäägi, Föderaalreservi ja USA võlakoorma kuhjumise pärast. Kuid nad ei süüdista selles valitsust (tõsi, nad ka ei õigusta seda). Mõtleme sellele, et panganduse ja ärimaailma kasum tekitas viimasel kümnendil maksulaekumiste kaudu USA riigikassas mulli.
Kui mull lõhkes, järgnes valitsuse pankrot, mis paiskas meid jätkusuutmatu pikaajalise võla ja iga-aastaste eelarvepuudujääkide tsüklisse, mille hinna peab kinni maksma just valdavalt noortest koosnev protestijate põlvkond.
See kõlab tõesti ahvatlevalt sarnaselt Teeparteiga, ainult et praegustel protestijatel on palju põhjalikum arusaam, kuidas USA võlasilmusesse sattus.
Müüt: «Okupeerime Wall Streeti» on kinnimakstud rühmitus, mille eesmärk on Obama tagasivalimine.
Müüdiloojad: Herman Cain, ajaveeb The Daily Caller, Sean Hannity.
Fakt: kellelegi ei maksta protestimise eest. Tegelikult on paljud protestijad suisa toonud oma sissetuleku ohvriks, kui nad on otsustanud tänavale tulla. Lisaks on peaaegu kõik protestijad, kellega ma olen kõnelnud, kurtnud Obama ja selle üle, kuidas ta muudkui soosib Wall Streeti huve.
Müüt: protestijad on silmakirjatsejad. Nad ütlevad, et vihkavad panku, kuid ometi kasutavad neid. Nad ostavad suurettevõtete kaupu. Neid on nähtud McDonald’sis.
Müüdiloojad: Ginia Bellafante ja Sorkin (New York Times), ajaveebid Human Events ja InfoWars, Bernd Debusmann (Reuters).
Fakt: see on tegelikult õige. «Okupeerime Wall Streeti» protestijad tõepoolest ostavad suurkorporatsioonide tooteid ja teenuseid. Aga kas see muudab nad silmakirjalikuks?
Võtkem arvesse, et enamik protestijad EI OLE pankade vastu. Nad on pankade kõlvatute tegude vastu: väljalunastusõiguse kaotamine, ebaproportsionaalsed hüvitised. Kas nad oleksid vähem silmakirjalikud, kui kasvataksid Zuccotti pargis oma tsukiinisid, valmistaksid ise oma rõivaid ja kasutaksid pankade asemel laenuühistut?
Sellest näitest saab ka selgeks, miks tekitab «Okupeerime Wall Streeti» nii paljudes ameeriklastes segadust ja ähvardab võimsaid finantshuve. Enamik ameeriklasi ei oska arvatagi, et nad on nii väga nende moodi. Nad elavad pankade ja suurkorporatsioonide armust.
***
Millises suunas liikumine ka edasi ei läheks, on selge üks asi. Wall Street ja Washington on neile tähelepanu pööranud. Nad on aru saanud, et «Okupeerimine Wall Streeti» kujutab endast süsteemile tõelist ohtu. Võib kihla vedada, et too üks protsent teab, et see pole müüt.
David Weidner kajastab veebilehel MarketWatch.com Wall Streeti sündmusi