Kui mõnikord võivad lihtkodanikud sõjaväelise objekti rajamise vastu olla mürakartuse või muude, teinekord isegi irratsionaalsete hirmude tõttu, siis Pápa õhuväebaasi töötajate väitel oli selle 33 000 elanikuga linna meer rõõmus, kui nägi, kui vaikselt esimene C-17 sinna 2009. aasta juulis maandus.
Nii õhuväebaasi naabrus kui ka välismaised sõjaväelased pn tuttav teema väga mitmele pápalaste põlvkonnale ja pigem lärmakamas vormis. «Enne SAC C-17 tulekut oli Pápa baas nagu tühi linnupesa,» iseloomustab üks Ungari õhuväe ohvitser poeetiliselt väheseid vaikseid aastaid vahetult enne NATO ühisettevõtmise algust.
Ungari kuningliku õhuväe baasi hakati Pápasse ehitama 1936. aastal. 1939. aastal lisandus dessantväelaste pataljon. Teise maailmasõja ajal asusid seal Ungari ja Saksa üksused ning kohapeal ehitati mitu Messerschmitt Bf 109 hävitajat.
Aastatel 1945–1961 oli Pápa NSVLi hävitajate käsutuses. Seejärel naasid sinna järgmiseks 40 aastaks taas Ungari oma hävitajad. 2001. aasta 1. juulil aga said alguse eelkirjeldatud tühja linnupesa aastad, sest Pápas asunud hävitajate üksus pandi kinni ja baas arvati NATO reservi.
Uue elu lootus tekkis aastal 2008, kui Ungarisse otsustati paigutada kolm C-17 transpordilennukit, mille 12 riiki NATO ärgitusel endale ostsid.
Seda, mida SACi tulek kohalikele tähendas, iseloomustab ilmselt hästi ka nende C-17 tarbeks Boeingu kohapealset hooldusmeeskonda juhtiva Pete Losi uhke sedastus, et Boeing on Pápa suuruselt teine maksumaksja, jäädes alla vaid ühele salaamivabrikule.
Kolme lennuki pärast kolis Pápasse juurde ligi 1500 inimest, kellest rohkem kui pooled on Ungari sõjaväelased, ülejäänud aga NATO, projektis osalevate riikide ja Boeingu töötajad ning nende pered. Kohalikes koolides käib üle 120 eri rahvusest lapse, kelle vanemad tulid sinna õhuväebaasi pärast.