Kümme aastat augustisõjast Gruusias: ähvardav urin kuulutas halba

  • 2008. aasta Vene-Gruusia sõja eellugu algas hilistel 80ndatel.
  • Sõtta tormanud Venemaa ja Gruusia presidendil oli mitmeid ühiseid jooni.
  • Mõlemad olid terava keelega, kergesti solvuvad ja kas armastatud või vihatud.
  • NATO-le oli Gruusia nagu kontrolli alt väljunud konnasilm: valus ja tülikas.

NSV Liidu sõjaväejõudude tehnika pärast 1989. aasta kokkupõrkeid meeleavaldajatega.

FOTO: I. Nosov/RIA Novosti/Scanpix

Seisin Thbilisi peatänaval sovetiaja järele haisva esindushotelli Iveria 11. korruse numbritoas, nägin aknaklaasi peegeldusest sisselöödud esihamba mustavat auku, veritsevat nina ja laual katki löödud fotoaparaati.

Tellijale

Akna taga vähevalgustatud prospektil käis esimese ametlikult valitud reaalsustaju kaotanud marurahvusliku presidendi Zviad Gamsahhurdia toetajate ja tema kukutajate vahel suur lööming. Rustaveli prospektil seisid vastamisi tuhanded tigedad grusiinid, käes loosungid ja kaikad. Ilmselt mõnel hõlma all ka relv.

Mõni hetk tagasi olin olnud rahvahulga keskel, püüdnud end tulutult Eesti ajakirjanikuna tutvustada ja olin jõudnud üsna väikeste vigastustega hotelli varju.

Samas paigas välkusid 1988. aasta 9. aprilli öösel nõukogude eriüksuse vahedaks teritatud sapöörilabidad, raiudes surnuks 16 rahumeelset meeleavaldajat. Nüüd oli oktoober 1991.

Tagasi üles