Postimehe fotograafid meenutavad sõda Gruusias

Gruusia sõda pildistanud Postimehe fotograafid Mihkel Maripuu ja Erik Prozes ütlevad toonastele sündmustele tagasi vaadates, et hirmu nad ei tundnud, aga samas ega sündmuste keskel olles täpselt aru ka ei saanud, mis toimub.

«Eks see oli ootamatu pauk küll,» ütleb Prozes. «Kuigi erinevalt läänest olime me alati rohkem valmistunud, et Venemaa poolt tuleb midagi, oli see konkreetne sõjategevus kogu toimetusele üllatus. Ilmselt ei olnud see ainult meil nii, vaid kogu Eestis.»

«Samal ajal toimusid ju Hiinas olümpiamängud, nii et tähelepanu oli kõrvale juhitud,» lisab Maripuu selgituseks.

Maripuu jõudis Gruusiasse kohe 9. augustil ning oli seal kuni 12. augustini. Prozes saabus järgmisel päeval, tema pildid on 13. ja 14. augustist. Sujuv fotograafide vahetus oli aga nende sõnul juhus.

«Mina olin valmis kohe minema, aga töötasin toona Äripäevas ja majandusleht ei leidnud kohe sobivat ajakirjanikku, keda saata toimuvat kajastama,» ütleb Prozes. «Lõpuks tuli kaasa börsianalüütik Romet Kreek.»

Järelemõtlemisaega ei ole

Postimees reageeris kiiremini: hommikul oli toimetuses tehtud otsus, et toimuvast lähevad kohapeale ülevaadet andma ajakirjanik Igor Taro koos fotograafiga. Õhtul läks Maripuu lennuki peale. «Eks ma olin siis ise ka noor ja roheline,» naerab Maripuu. «Täna pilte üle vaadates mõtlesin, et nüüd teeksin palju asju teistmoodi. Minna oli aga vaja ja ega ju täpselt ei teadnudki, mis toimub või mis juhtuma hakkab.»

Pressifotograafid peavad siiski kiiresti õppima, kuidas erinevate olukordadega kohaneda. Reisikott kummalgi ette pakitud ei ole, aga välja on kujunenud käitumismuster, mida teha ja kaasa võtta.

Maripuu sõnul saabus tema Gruusiasse nii varakult, et mingeid probleeme ei olnud. «Kui mina saabusin, oli Thbilisi lennuväli täiesti suletud. Ma nüüd ei mäletagi, kas see oli Armeenia või Aserbaidžaani kaudu, kust ma sisse sain, aga Thbilisist mitte,» selgitab Prozes oma tulekut.

Kohalikud tulevad appi

«Lõpuks võtsime ühe kohaliku takso, mis meid Thbilisse ära viis. Taksojuhist sai aga nende kahe päeva jooksul kohalik fixer ehk inimene, kes meid kõikjale viis ja sisse sai. Muidu oleksime täiesti hädas olnud, sest ilma sellise teejuhita, kes kohalikku keelt kõneleb ja kombeid tunneb, on väga raske inimestele ligi pääseda või sündmuste arenemisest selgust saada. Ta sai ringijuhatamise eest tasu ka, aga rohkem oli ikka tahet maailma meediale näidata, mis riigis toimub,» jutustab Prozes. 

Ajakirjanikke oli sellel ajal riigis tohutult: Gruusia tõusis kogu maailma meedia tähelepanu keskmesse. Gori linna seati mõneks päevaks üles pressikeskus, aga välismaistest väljaannetest sai kiiremat informatsiooni, kui jagasid Gruusia võimud. «Kõigil oli kogu aeg CNN lahti, et mis nüüd toimub. Kohapeal ei saa hästi aru ka.»

Konfliktisituatsioonis peavad ajakirjanikud tihtipeale valima poole, mida kajastada. Vene ajakirjanikke ei tahetud Gruusias näha ja vastupidi, lääne meedial oli raske minna vene poolele. Küll aga jutustab Prozes, kuidas temaga koos maabus üks vene ajakirjanik, kes trügis eestlastega sama takso peale. «Ta soovis venelastele näidata, mis teisel pool toimub, aga grusiinid ei usaldanud teda. Nii ta siis tahtis meil sabas sörkida, et ei peaks end tutvustama ja saaks rahulikult nurgas istuda.»

Õnne peab olema

Prozes ei tea, kes see mees oli ja kui palju tal õnnestus teist vaatepunkti vene meediasse edastada. «Ta tutvustas end Pravda kaasautorina, aga töötõendit ma küsima ei hakanud. Hiljem nägin ma teda ühe Putini-vastase meeleavalduse piltidel. Ta oli tüütu ka, mägistel teedel läks tal süda pahaks ja nii me eriti ei tahtnudki, et ta meiega kaasas oleks.»

Maripuu sõnul oli tal palju õnne, et juhtus olema õigel ajal õiges kohas. «Seda ikka tuli ette, et hiljem said teada, et vaid mõni aeg varem või hiljem oli samas kohas midagi juhtunud. Gori saabusin paar tundi pärast õhurünnakut. Üks Hollandi kaameramees sai seal surma ka.»

Hirmu aga pressifotograafid ei tunne, sest adrenaliin ja huvi on nii suured. «Aga pärast koju tulles oled pikka aega psühholoogiliselt väsinud,» ütleb Prozes.