Pirita kloostri ülema esivanemad olid kristlased ammu enne eurooplaste enamust

Kabelis: palve ja töö peavad birgitiini elus olema tasakaalus.

FOTO: Liis Treimann

Sarja «Kloostrielu» teine lugu räägib Pirita kloostrist ja seal elavatest birgitiinidest. Nende ülemõde Vilma on pärit Indiast ja elanud siin 18 aastat. Just birgitiinide juures sööb ja puhkab enne missat ka Eestit septembris külastav paavst Franciscus.

Hetk pärast seda, kui olen küsinud Pirita kloostri indialannast ülemalt, õde Vimala Bindu Kuriakoselt, kui kaua tema perekond juba ristiusku on, hakkab tema leebelt naerma ja mina tunnen pisut piinlikkust.

«Meie kristlased olid kristlased juba 2000 aastat tagasi,» selgitab ta. «Meie oleme Püha Toomase kristlaste järglased. Traditsioonilised.»

Õde Vimala on pärit Lõuna-Indiast. Arvatakse, et Apostel Toomas – seesama, kes ei uskunud Kristuse ülestõusmist enne, kui sai pista käe tema küljehaava – jõudis pärast sellist füüsilist veendumist oma evangeliseerimisrännakuil tamilite maale Tamilakami, praeguse India Tamil Nadu ja Kerala osariiki. Viimases elab ka praeguse Pirita kloostri ülema perekond.

Apostel Toomase vaimulikud lapsed on syro-malabari kristlased.

Kui Euroopas tuntakse katoliiklasi ennekõike selle suurima – ladina – riituse kaudu, siis tegelikult on paavst 23 eri liturgiastiiliga kiriku vaimulik juht. Nagu näiteks kaldealased, maroniidid või melkiidid Lähis-Idas, või syro-malabari ja malankara riitused Indias. Isegi Eestis on peale ladina riitusele esindatud veel ka katoliku idariituse alla kuuluv ukraina kirik.

«Meie austame Püha Toomast, ta on meie esimene patroon. 3. juuli (päev, kui Püha Toomas 72. aastal suri – toim) on meile suurpüha. Ladina riituse kristlastel pole see suurpüha, aga meile on,» ütleb õde Vimala.

18 aastaselt oma kodumaal Indias kloostrisse läinud õde Vimala on nüüdseks omakorda jõudnud juba 18 aastat Eestis elada ja räägib eesti keelt.

FOTO: Liis Treimann

«Indias austavad ladina riituse inimesed Püha Franciscus Xaveriust, kes on legendi järgi maetud Goasse,» ütleb ta. 16. sajandil Püha Loyola Ignatiusega jesuiitide ordu asutanud navarralane jõudis oma misjonitööga Aasias Jaapanini välja, aga enim edu saavutas just Indias, tuues Apostel Toomase järgijate kõrvale ka ladina riituse.

Syro-malabari katoliiklastest läbivalt meie-vormis rääkiv õde Vimala on ladina riituse kloostri ülem. «Kui ma astusin birgitiinide kloostrisse, siis pidin loobuma syro-malabarist ja võtma omaks ladina riituse. Seda tõendit on kloostrisse minemiseks vaja,» selgitab ta ning seab süütu naeruga oma sisulise pöördumise kahtluse alla: «Paberi peal on ladina, aga kasvanud olen syro-malabari riituses.»

Samas ei näe õde Vimala kahe katoliikluse vormi vahel väga suurt lõhet. Mõlemad alluvad paavstile, vaid liturgias on pisut erinevusi. «Meie missas on rohkem palvusi. Kui meie missa on tund aega, siis ladina riituses on 40 minutit,» kõrvutab ta.

Teisalt selgub Vimala eluloost, et eri liturgiavoole järgivate katoliiklaste igapäevaelu on tõepoolest tihedalt põimunud. Tema enese kutsumuse leidmises mängib tähtsat osa vanematekodust 400 meetri kaugusel asuv ja samuti ladina riituse alla kuuluv karmeliidi nunnaklooster.

«See kõik sõltub, kuidas meid kodus kasvatatakse. Tänu Jumalale oli mul selline perekond, kes olid kristlased, selles atmosfääris kasvasin ja õppisin koolis, kus õed õpetasid,» ütleb ta. «Väiksest peale olin näinud nunnasid ja kloostrielu, see oli mulle atraktiivne. Lapsest peale tahtsin nunnaks saada.»

Sellesama kodu kõrval asunud karmeliidikloostri õdede juures käis Vimala nii lasteaias kui ka koolis. «Iga päev käisin seal, aga ikkagi ei olnud ma sinna kutsutud,» meenutab ta. See tähendab, et karmeliidid ise, nende seas kaks sugulast, kutsusid teda enda sekka küll. Aga Jumala plaan see polnud.

Nii nagu paljudes teisedki birgitiinikloostrid, peavad ka Tallinna õed külalistemaja.

FOTO: Liis Treimann

«Motivatsioon on kõigil sama – kloostrielu. Erinevad selles mõttes, et on aktiivne ja kontemplatiivne elu. Näiteks karmeliitide elu on aktiivne, nad õpetavad koolis jne. Ema Teresa õdede elu on ka aktiivne,» rõhutab ta sarnasusi nunnaordude vahel.

«Meil on ka siin aktiivne elu, aga esimesel kohal on palvus ja liturgia. Seda peab olema viis korda päevas. Seetõttu ei saa meie aktiivne elu olla koolis või haiglas,» jätkab ta. «Meie aktiivne elu on siin külalistemaja pidamine. Meil peab palvus ja töö olema täpselt tasakaalus.»

Keskkooli alguseks oli Vimala soov kloostrisse minna ka natuke vähenenud. «Aga siis jälle see tunne kasvas. Sain sõbranna käest kuulda birgitiinide kloostri elu ja viisi kohta. Ta kutsus, et äkki ma tahan minna ja vaadata. Läksin proovima: algul olin aasta aega. Mulle meeldis see eluviis. Ja siis mõtlesin, et jään eluks ajaks,» ütleb ta.

Sõbranna elab nüüd birgitiinielu Inglismaal. «Jumalal on plaan igaühele, kui me siia sünnime,» on Vimala veendunud. «Kunagi ei saa keegi sind sundida.»

Tema vanemad, mis siis, et 2000-aastase traditsiooniga katoliiklased, tütre mõttest minna kloostrisse esialgu siiski just vaimustunud polnud. «Minu perekonnas on ainult kolm last. Mina, vanem vend ja seitse aastat noorem õde,» selgitab Vimala.

Aga sellegipoolest läks ta 18-aastaselt kloostrisse. Kolmel esimesel aastal, mis on selle proovimiseks, kas õeelu sobib, elas ta kolmes India birgitiinide kloostris. «Seejärel otsustasin, et jah, mina tõesti tahan saada nunnaks ning andsin esimesed tõotused,» kirjeldab Vimala. «Pärast seda on veel viis aastat proovida, et tõesti olla kindel. Kokku on kaheksa. Igal aastal peab kas tõotusi uuendama või võib lahkuda. Teises astmes kutsuti mind juba Euroopasse,» jätkab ta. «Siin ei ole nii palju kutsumusi – meil on palju kloostreid, on vaja neid hoida, seepärast tuleme me Indiast siia. Igal aastal valitakse mõni õde, et nad tuleksid Euroopasse.»

Üle maailma viis ordu 20. sajandil pöördunud rootslanna

Pirita kloostri kabelis ripub peale ordule aluse pannud ja nime andnud Pühale Birgitta veel teisegi pühakuks tunnistatud rootslanna pilt.
«Ta oli luterlane, aga leidis katoliku usu. Tema elu oli ilus ja dramaatiline. Tänu temale levis meie ordu üle maailma,» kiidab õde Vimala.
Maria Elizabeth Hesselblad sündis 1870. aastal Fåglavikis. Ta oli 13-lapselise pere viies järglane ja ristiti, nagu reformatsioonijärgses Rootsis tavaks, luteri usku. 18-aastaselt suundus Hesselblad sarnaselt paljude teiste 19. sajandi eurooplastega vaesuse eest majandusmigrandina Ameerika Ühendriikidesse.
New Yorgis õppis rootslanna medõeks ja asus sel erialal tööle. Ühendriikide idaranniku vaeste eest hoolitsedes puutus Hesselblad järjest kokku katoliiklusega, mis viis ta 1902. aastal usuvahetuseni. Samal aastal pöördus katoliiklusse ka tema vend Thur.
Lihtsalt pöördumisega Hesselbladi tee aga ei lõppenud. Edasi naasis ta Euroopasse ja veenis 1904. aastal üht karmeliidikloostrit Roomas võtma end katseajale. Karmeliidid jäid Hesselbladi nõrga tervise tõttu tema vastuvõtmise suhtes aga kõhklevaks ja kahtlusi süvendas see, kui rootslanna jäi nii haigeks, et pidi korra vastu võtma toona viimse võidmise nime all tuntud haigete salvimise sakramendi. 1906. aastal palus ta paavstilt hoopiski luba kanda Püha Birgitta ordu rüüd.
1911. aastal asutas Hesselblad koos kolme noore inglannaga juba oma kongregatsiooni. Nende esmaseks eesmärgiks seati palve ja töö Skandinaavia kristlaste ühtsuse ja katoliku kirikuga osadusse toomise nimel.
1923. aastal tõi Hesselblad oma uue birgitiiniordu Rootsi, 1931. aastal Inglismaale ja 1937. aastal nüüdseks nende olulisimaks tugipunktiks tõusnud Indiasse.
Peale kristlaste ühtsuse ja oikumeenia nimel töötamise võitles Hesselblad Teise maailmasõja aastail rassimi ja juutide tagakiusamise vastu. Iisraeli riik on teda selle eest pärjanud tiitliga Õiglane Maailma Rahvaste seas. Tema hea tuttav oli ka Trieste ja Rooma pearabi Israel Zolli, kes pöördus omakorda lõpuks judaismist katoliiklusse.
Juba eluajal teenis Hesselblad välja hüüdnime Teine Birgitta. 2016. aastal tunnistas katoliku kirik, et sarnaselt ordu 15. sajandil rajanud Vadstena Birgittaga on ka tema pühak.
«Püha Birgitta asutas ordu keskajal. Ja siis tuli uuesti rootslane, kes tahtis uuendada sama ordut, aga tema visioon oli natuke laiem – ta tahtis Püha Birgitta tööd jätkata laiemalt kui ainult Euroopas, ka Indias näites,» ütleb õde Vimala.
Peale Hesselbladi käe all uue elu saanud birgitiini ordu tegutseb siiani kaks otseselt ordu keskaegse versiooni pärandit hoidvat kloostrit – üks Rootsis ja üks Hollandis – ning 17. sajandil hispaanlanna Marina de Escobari asutatud haru, millel on Hispaanias ja Mehhikos kummaski neli ja Venezuelas üks klooster. USAs on üks birgitiini meesteklooster.

Üks valituist oli Vimala: «Minult küsiti, kas mina oleksin nõus tulema ja mina tõin selle ohvri.» Sellele järgnes kuus kuud Roomas, siis viis aastat Inglismaal. Nüüd on ta juba 18 aastat elanud Eestis. Peale tema elab Pirital veel India ja Mehhiko õdesid. Nende ühine keel on itaalia keel.

Õdede päev saab alguse palvusega kell kuus hommikul. Kell 7.30 järgneb missa, pärast süüakse hommikust ja hakatakse külalistemajas majapidamistöid tegema. Kell 11.45 kogunetakse taas palvusele, sellele järgnevad lõuna ja tööaeg. Seejärel on tunnike vaba aega: igaüks saab olla omaette, lugeda, käia õues, ordu ei sea mingit kohustust.

Kella 16 kogunetakse adoratsioonile ehk palvusele armulauasakramendi ees, millele järgnevad roosipärja lugemine ja õhtupalvus.

Järgneb õppimise aeg, kus õed saavad täiendada oma teadmisi näiteks kohaliku keele või teoloogia alal. Siis on õhtusöök ja siis kell 21 on päeva lõpupalvus ehk kompletoorium ja õhtupalvus.

«Me ei ole kunagi ühes kloostris alatiseks. Eestis olen kuidagi natuke pikka aega olnud,» tunnistab Vimala. Põhjus, miks birgitiinid Eestisse kauemaks jäetakse, peitub selles, et siinse keele, kultuuri ega kliimaga pole lihtne harjuda. Andes eestikeelse intervjuu, ütleb õde, et õpib seda siiani.

«Kui Eestisse tulevad uued õed, kohanevad siin, siis me tasapisi liigume,» ütleb Vimala, kes on Eestiga kindlalt seotud veel vähemalt kaks aastat. Ta on kolmeks aastaks valitud kloostri ülemõeks – esimene on läbi, kaks veel ees, pärast seda selgub, kas tema teenistust sel kohal pikendatakse või ootab mõni teine klooster.

«Me teeme oma tööd kristlaste oikumeenilise ühendamise nimel. Siin on meil seetõttu külalistemaja ja me teeme sotsiaaltööd nagu Caritas siin,» kirjeldab õde Vimala birgitiinide tüüpilisi tegevusvaldkondi. «Aga Rootsis on meil näiteks hooldekodu umbes 20 elanikuga, kelle eest me hoolitseme. Indias on meil eri asju: kloostris väike lasteaed, anname tüdrukutele haridust. Kuubal on palju vaeseid inimesi, me aitame vaeseid,» jätkab ta näidetega. «Aga Kuubal olemine pole lihtne – seal on ikka veel režiim, paljusid asju me ei saa vabalt teha, aga ikka töötame ja aitame kirikut. Meil on seal ainult kaks kloostrit.»

28 miljoni kristlase kodumaal kiusatakse ristiusulisi taga

2011. aasta rahvaloenduse andmeil elab Indias umbes 28 miljonit kristlast. Tegu on järgijate arvu suuruselt kolmanda usundiga – aga kristlaste osa on sellegipoolest vaid 2,3 protsenti rahvastikust.
Tegu on tagakiusatud usundiga ning inimõiguste eest seisvad organisatsioonid, nagu näiteks Human Rights Watch tõdevad, et hindude vägivald kristlaste kallal on aasta-aastalt järjest hullemaks läinud.
Näiteks mullu jõulude ajal peeti Madhya Pradeshi osariigis 32 kristlast kinni selle eest, et nad laulsid jõululaule. Väidetavalt esitanud keegi traditsioonilist pühadekontserti kuulnud kodanik politseile kaebuse, et teda üritati niimoodi ristiusku pöörata. Kui preestrid läksid vahistatute saatuse kohta politseijaoskonda uurima, panid hindu paremäärmuslased põlema nende maja ette pargitud auto.
Hindu paremäärmuslased süüdistavad kristlasi selles, et nood üritavad vaeseid aidates neid oma usku pöörata. Nii nagu omal ajal Rooma riigis levima hakates tõmbas inimeste võrdsust kuulutav kristlus naisi ja orje, on paljud uued ristiusku tulevad indialased pärit hinduismi süsteemi madalamatest kastidest.
Eelmainitud Madhya Pradesh on üks viiest India osariigist, kus usuvahetuseks peab inimene saama valitsusametnikelt loa. Seadusevastase pöördumise eest võib karistada kuni aastase vangistusega.
Äärmuslikum osa hindudest, kes moodustavad India elanikkonnast umbes 80 protsenti, on rünnanud ja rüüstanud kloostreid ja kirikuid, tapnud preestreid, vägistanud nunnasid ja põletanud elusalt misjonäri. Sarnaselt kristlastega kannatavad hinduäärmuslaste terrori all ka moslemid.
Õde Vimala ütleb, et probleemi kujutab endast riigi hindurahvuslaste valitsus: «Nad on kristlaste vastu.» Ta lisab, et kõige rohkem kimbutab riik Ema Teresa õdesid. «Nad on nähtavalt kristlased. Nende õed ei ole nagu meie, kes me oleme kogu aeg kloostris – meil on kontemplatiivne ja aktiivne elu samas majas – nemad lähevad tänavale, hoolitsevad vaeste eest ja kõik näevad seda kohe. Seepärast on nemad ohvrid,» põhjendab ta.
«Tänu Jumalale Keralas ei ole veel probleem. Me pole kunagi olnud raske olla kristlane,» lisab ta oma koduosariigi kohta.
Suure kristlaste osakaaluga India piirkonnad andsid kevadistel valimistel ka hindurahvuslasest peaministri Narendra Modi partei poolt vähem hääli.

Birgitiinide töö Kuubal on midagi, millega nende ordu ka kurikuulsates WikiLeaksi lekkinud USA diplomaatilistes memodes üsna imetleval toonil äramärkimist leiab. Ennekõike on nende kangelanna üle 30 aasta kogu ordut juhtinud ja 2016. aastal ameti maha ema Tekla, kes teenis oma silmapaistvate juhiomadustega ära mitteametliku tiitli Vatikani võimsaim naine.

WikiLeaksi kirjelduste kohaselt võiks väita, et ema Tekla oli Kuubal mingil ajal ehk tõhusamgi kui kohalik kardinal. Näiteks siis, kui ta palus kohalikult katoliku piiskopilt birgitiinide kloostri ja külalistemaja rajamiseks maad ja sai pakkumise krundile linnast välja. Seepeale esitas ema Tekla palve Fidel Castrole, kes leidis kloostrile ruumi Havanna vanalinnas.

Kui õde Vimalalt uurida birgitiinide edu kohta Kuubal, tuleb vastuseks rõõmus pilk, kus segunevad malbus ja ilmselge uhkus oma ordu saavutatu üle: «Meedia näitas lihtsalt suurelt meie ülemema ja Castro kohtumist.»

Õde Vimala ütleb: «Kui paavst Franscus käis Kuubal, oli ta üllatunud, kui palju birgitiine seal oli.»

Veidi üle kuu aja pärast on õde Vimalal endal au võõrustada paavst Franciscust. Pirita on koht, kus kirikupea sööb 25. septembril oma ainsa söögikorra Eestis ja puhkab pisut õdede külalistemajas enne suure missa pühitsemist Vabaduse väljakul.

Kuigi Vatikani juhtnöörid tolleks külaliskäiguks alles saabusid, on birgitiini õed juba mõnda aega valmistunud: vaimselt, palvusega.

Loe ka neid

Tagasi üles