Assadi vang number 72: kord hüppas piinamise peale küüs varbalt

Satelliitfoto Saydnaya vanglakompleksist. Foto: DIGITALGLOBE / AFP/Scanpix

Öösiti taandus Süüria diktaatori Bashar al-Assadi vang number 72 oma mälestustesse, kust teda äratasid vangivalvurite löögid kongi metalluksele või ülejäänud 30 kongiliikme magama sättimine, vahendab Deutsche Welle.

Igale vangile eraldati tekk. Kongi uksel oli piiluauk käskude jagamiseks – ainus valgusallikas ja ajamääraja.

Number 72 meenutas poja sündi, hetki kui ta oma naabruskonnas jalutamas käis või oma põllul aprikoose sõi. Magama suikudes tekkis tal lootus, et reaalsus oli tegelikult halb unenägu.

Värsked haavad äratasid teda aga iga liigutuse peale ja ta hakkas mõtlema oma ema ja abikaasa peale. Number 72 värises, kartes, et neidki piinatakse, nagu talle oli viimaste vigastuste tekitamise käigus lubatud. Siis tuli teine hirm, äkki abikaasa lamas surnuna mõne mahapommitatud hoone varemete all?

Vangil number 72 - Mizyed Khalid Tahadil – oli 365 taolist ööd.

Hommik algas vangivalvurite karjutud solvangute peale. Tegu oli igapäevase traditsiooniga. Siis tuli neil särgid peas seina ääres seista ja Assadile truudust vanduda. Selle peale visati neile leiba – üks päts kolme vangi peale. Igaühele lubati ka paar lusikatäit jogurtit – osa Süüria diktaatori ühe kurikuulsama vangla rutiin.

Kõige sagedasemad piinamistehnikad olid randmeidpidi tundide kaupa rippumine, kehade rehvidesse sundimine ja lugematud raudtoruhoobid.

Süüria režiimil on piinamisega pikk ajalugu: Assadi isa kasutas 35 erinevat piinamistehnikat, osad neist õppis ta õigusmõistmise eest Süüriasse põgenenud natsist sõjakurjategijalt Alois Brunnerilt.

Tahadi oli üks neist, kes Assadi režiimile 2010. aastal  alanud Araabia kevade käigus vastu seisis. See tõi talle kaela režiimi raevu. Ta toetas kohalikke, kes end oma linna kaitsmiseks Assadi julmuste eest relvastasid. Siiski väidab ta, et ei võtnud ise kunagi relva kätte ja aitas Süüria Vabaarmeed ning nende humanitaar- ja inimõiguskampaaniaid.

Siis aga tabas Tahadit ühe pommitamiskampaania käigus silma šrapnell ja ta jäi osaliselt pimedaks. Ta oli teel haiglasse, kui kaks Süüria sõdurit tema sõiduki peatasid. Kust ta toimetati Saydnaya vanglasse. Temast sai vang number 72.

Järgnesid elektrišokid kolm korda päevas. «Kord hüppas šoki peale mu varbalt küüs ära,» meenutas Tahadi.

Siis ühel päeval 2013. aasta veebruaris, käsutas vangivalvur ta duši alla ja andis uued riided. Tema esimene emotsioon oli kergendustunne – leevendus haisust ja piinamisest – isegi kui ta sureb.

Ta ei mõistnud miks ta vabastati, kuid kõik lõppes äkitselt. Ta ei jäänud Süüriasse kauaks ja kõndis vabadusse pääsedes perega Liibanoni ja elab nüüd perega Bekaa oru põgenikelaagris.

Nüüd, viis aastat hiljem on haavad küll paranenud, kui armid katavad kogu ta keha.

Tahadi ei usu, et kuritegude toimepanijad tulevikus oma tegude eest maksma peavad. «Nad (lääs) oleks võinud tahtmise korral Assadi eemaldad aga nad ei hoolinud,» sõnas endine vang number 72 sigaretilt tuhka minema nipsates.