USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) endine asedirektor
, kes tunnistas alles mõne aasta eest, et tema ongi kurikuulsa Watergate'i skandaali tagamaad ajakirjandusse lekitanud salapärane Deep Throat, suri eile kõrges eas.
USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) endine asedirektor
, kes tunnistas alles mõne aasta eest, et tema ongi kurikuulsa Watergate'i skandaali tagamaad ajakirjandusse lekitanud salapärane Deep Throat, suri eile kõrges eas.
Californias elanud endise julgeolekutöötaja pere teatas, et vana mehe elutee lõppes oma kodu lähedal turvakodus magamise pealt, vahendas
.
Felt oli surres 95 aasta vanune. Meedia andmetel oli lahkunu viimastel aastatel üle elanud kaks südamerabandust ning kaotanud suurema osa mälust Alzheimeri tõve tõttu.
Deep Throat oli salapärane allikas, kes aitas Washington Posti ajakirjanikel Bob Woodwardil ja Carl Bernsteinil lahti murda üks skandaalsemaid nuhkimisjuhtumeid USA ajaloos, mis viis lõpuks president Richard Nixoni tagasiastumiseni 1974. aasta augustis.
Watergate'i skandaal sai alguse sissemurdmisest pealinna samanimelises kompleksis asunud demokraatide peakorterisse 1972. aasta juunis. Seda uurides toodi päevavalgele ulatuslik poliitilise spionaaži, sabotaaži ja altkäemaksu võrgustiku, kuhu olid segatud ka Valge Maja ametnikud.
USA avalikkust hoiti omaaegse ülipopulaarse pornofilmi pealkirja järgi nime saanud salapärase allika tegelikust isikust teadmatuses koguni kolme aastakümne vältel, kuni Mark Felt ise alles kolme aasta eest oma osaluse üles tunnistas.
2005. aastal ütles ta ajakirjale Vanity Fair viimaks, et tema ongi «see tüüp, keda nad kutsusid Deep Throatiks (sügavaks kurguks)». Washington Post oli varem keeldunud oma allika identiteeti paljastamast ning reporterid Woodward ja Bernstein lubasid vaikimisest loobuda alles pärast informaatori surma.
Felti motiiv saladuste meediale lekitamiseks on jäänud segaseks, ent teda vahendanud ajalehe väitel häirisid meest Nixoni administratsiooni püüded FBI juurdlusi oma mõjule allutada. Tollal nõudis informaator täielikku anonüümsust ning sai seetõttu toimetajalt omapärase varjunime.