Täna 50 aastat tagasi purustas Nõukogude Liit unistuse inimnäolisest sotsialismist

Praha elanikud lehvitavad Tšehhoslovakkia lippu ja proovivad põlevate tõrvikutega peatada nõukogude tanki 21. augustil viiskümmend aastat tagasi. Nõukogude Venemaa juhitud invasioon purustas Praha kevadena tuntud reformid endises Tšehhoslovakkias. Foto: LIBOR HAJSKY / AFP / Scanpix

Kui pool sajandit tagasi, 1968. aasta esimesel kaheksal kuul vaatasid tšehhid ja slovakid lootusrikkalt tulevikku, siis suure sulaga alanud Praha kevad sai suvel järsu lõpu ning talv saabus juba augustis.

Lühike hingetõmbepaus toonases Tšehhoslovakkias algas 1968. aasta jaanuari alguses, kui isegi Nõukogude Liidu võimuladviku jaoks liiga aeglaselt stalinismitaagast vabanemisega tegelenud Antonín Novotný asemel sai kohaliku kommunistliku partei peasekretäriks Alexander Dubček.

Dubčeki unistuseks oli nn inimnäoline sotsialism. Ta mõistis, et majanduslikus seisakus ägava riigi alamad olid eluga rahulolematud.

Avalikkuses kerkisid järjepanu esile survegrupid, kes nõudsid varasemate repressioonide ohvrite rehabiliteerimist, tsensuuri kaotamist, majanduse detsentraliseerimist ning kommunistliku partei tõrjumist kõrvale teistest valdkondadest peale poliitika.

Esimesi märke muutustest hakkas tulema vähehaaval: reformimeelsed poliitikud asendasid Novotný toetajad riigiaparaadis ja võimupositsioonidel parteis; tsensuurireeglid lasti lõdvemaks ning ajakirjandus hakkas ründama eelmist valitsust, avaldades artikleid Novotný ja tema lähedaste ametnikega seotud korruptsioonijuhtumitest.

Tšehhoslovakkia elanikud said sõna-, ühinemis- ja liikumisvabaduse. Ainsa riigina toonases idablokis tühistati riigis 1968. aasta juunis tsensuur.

Pöördepunktiks sai aga aprillis algatatud reformiprogramm, mille esmane eesmärk oli parandada majanduse seisu. Kava nägi ette, et riigi ülesandeks jääb vaid üldise majanduspoliitika ja pikaajalise plaani paika seadmine, samas kui tööstus- ja põllumajandusettevõtted saaks ise otsustada, kuidas ja kuhu oma kaupa müüa.

Lisaks oli Dubčekil soov, et Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liit võiks olla majandussuhetes teineteisele võrdväärsed partnerid.

Reformikava teine tahk puudutas isikuvabadusi. Tšehhoslovakkia elanikud said sõna-, ühinemis- ja liikumisvabaduse. Ainsa riigina toonases idablokis tühistati riigis 1968. aasta juunis tsensuur.

Ka said kohtud suurema iseseisvuse otsuste langetamisel ning keelustati omavolilised vahistamised.

Teades nüüd tagantjärele, kuidas toonased sündmused järsu lõpu said, siis reformikavast jäi pärast Praha kevade mahasurumist püsima vaid üks uuendus: võimutasakaalu tekitamine tšehhide ja slovakkide vahel sellega, et Bratislavasse loodi Slovakkias seadusandlikku jõudu omanud rahvusnõukogu ja täidesaatvat võimu omanud ministrite nõukogu.

Igal juhul vaatasid Tšehhoslovakkia naabrid uuendusi kasvava hirmuga, peljates, et reformiiha võib levida teistessegi sotsialismileeri riikidesse.

Mis siis et Dubček kinnitas korduvalt, et tema juhitud riik jääb truuks sotsialismile ja Varssavi Lepingu Organisatsioonile, olid Nõukogude Liidu ning Ungari, Bulgaaria, Poola ja Ida-Saksamaa liidrid siiski murelikud – nad pelgasid, et reformide põhjustatud eufooria annab Tšehhoslovakkia liidrile julgust minna liberaliseerimisega aina kaugemale.

Pildil teevad Alexander Dubček ja Leonid Brežnev Moskvas veel head nägu 1968. aasta lõpul, aga tegelikult oli Dubčeki saatus juba otsustatud. Foto: akg-images / Scanpix

Kuigi ametlikult leppisid augusti alguses Bratislavas külas käinud kommunistlike parteide liidrid Tšehhoslovakkia nägemusega sotsialismist ning oma toetust käisid augusti esimese pooles Prahas avaldamas ka Jugoslaavia juht Josip Broz Tito ja Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu, siis kriis aina hõõgus.

Nõukogude Liidu kannatus oma teed minna üritava Dubčeki osas oli katkenud ning ööl vastu 21. augusti 1968 veeresid nende tankid Ungari, Poola, Ida-Saksamaa ja Bulgaaria vägede toetusel Prahasse.

Kuigi Dubček kutsus inimesi vastupanust hoiduma, sai Praha kevade allasurumise käigus surma 72 tšehhi ja slovakki, vigastatuid loeti sadades.

Ühe ööga sisenes Tšehhoslovakkiasse 200 000 sõjaväelast ja 2000 tanki. Esmalt hõivasid nad Praha lennuvälja, et tuua riiki sõjaväelasi juurde ning piirasid kasarmutes sisse kohalikud sõjaväelased, et ennetada vastupanu. Vaid päevaga oli riik okupeeritud.

Kuigi Dubček kutsus inimesi vastupanust hoiduma, sai Praha kevade allasurumise käigus surma 72 tšehhi ja slovakki, vigastatuid loeti sadades. Vahetult pärast nõukogude vägede sissetungi pages Tšehhoslovakkiast mitukümmend tuhat inimest.

Dubček ise jäi veel mõneks kuuks võimule – 1969. aasta aprillis kaotas ta parteijuhi koha, visati parteist välja ja saadeti tööle metsandusametnikuks. Tema reformid pöörati tagasi, liberaalsemad liikmed heideti kommunistlikust parteist välja ning toimuvaga rahulolematud ametnikud vallandati.

Allikad: CEELI Institute, European Network of Remembrance and Solidarity, RFE-RL