/nginx/o/2018/08/18/11289548t1h6bf7.jpg)
Pariisi ametivõimude püüdlus takistada tänavale urineerimist vabaõhu pissuaaride paigaldamise läbi pahandab linnaelanikke.
Pariisi uued pissuaarid pahandavad linnaelanikke (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaa pealinnas paigaldati tänavanurkadele punased lillekastid, mis on ühtlasi ka pissuaarid.
Linnavalitsus nimetab neid intelligentsetes pissuaarideks, sest neis on kiht põhku, mis eemaldab ebameeldiva lõhna ja need paigaldati kohtadesse, kus avalik urineerimine on olnud probleem.
Ametnike sõnul on pissuaarid keskkonnasõbralikud, need koguvad toitaineid linna parkide ja aedade komposti jaoks. Linnavalitsuse avalduses kirjutatakse, et ühe inimese aastane uriin sisaldab piisavalt lämmastikku, fosforit ja kaaliumi, et väetada 400 ruutmeetrit maad.
Ent linnaelanikes tekitavad pissuaarid pahameelt. Tähelepanu keskmesse sattus kuulsa Pariisi Jumalaema kiriku juurde paigaldatud pissuaar, mis on suunatud vaatega Seine jõe poole.
«Arvan, et pissuaaride paigaldamine Pariisi tänavatele nende inimeste jaoks, kes ei austa oma ümbruskonda on hea mõte, aga minu meelest ei ole see konkreetne mudel kena ja need asukohad ei ole kohased,» ütles üks mees ajakirjanikele.
Teine linnaelanik kurtis, et elab ihaldusväärses ja ajaloolises linnaosas ning urineerivate inimeste nägemine oma koduukse ees ei ole kena vaatepilt.
Pariisi neljanda linnaosa vanem Ariel Weil kaitses pissuaare ja nimetas neid geniaalseks leiutiseks.
Siiani on paigaldatud neli pissuaari. Sarnased pissuaarid on juba olemas Amsterdamis ja mitmes Belgia ning Austraalia linnas.
Avalikel pissuaaridel on Pariisis pikk ajalugu. Esimesed sellised paigaldati linna juba 19. sajandil, et teenindada töö ja kodu vahel liikuvaid mehi. Alles siis, kui tööturule sisenesid naised, hakati looma suletud tualettruume, mis erinevalt pissuaaridest olid tasulised.
