Mõnede politoloogide hinnangul läheks Lätil vaja sotsiaaldemokraatlikku parteid.
Meil on kaks sotsiaaldemokraatlikku parteid, nad lihtsalt ei saa üldse hääli. Loomulikult ei erine meie valijaskond Eesti, Leedu või teiste omast, kus on inimesi, kes on paremtsentristliku kalduvusega, on inimesi, kes on vasaktsentristliku kalduvusega, ning on ka mõningaid, kes on vasak- ja paremäärmuslased.
Läti poliitilist süsteemi on 20 aastat tõkestanud lõhe lätlaste ja venelaste vahel, mitte majandusliku vasak- ja parempoolsuse lõhe.
Venekeelne Koosmeele Keskus on öelnud, et nad on vasakpoolne partei. Läti valijate jaoks on nad hirmutavad, sest nad ei ütle mitte ainult seda, et nad kaitsevad vasakpoolseid ideid, vaid ka seda, et nad kaitsevad lähedasemat liitu Moskvaga ja nõrgemat liitu Brüsseliga.
Neil on palju poliitikuid, kes mitte ainult ei räägi meie keelt, vaid selle põhjal, mida ma olen kuulnud, on seal palju poliitikuid, kes arvavad, et Läti ei tohiks olla Venemaast iseseisev, vaid peaks olema Venemaa osa.
Meie poliitiline debatt pole veel jõudnud veel punkti, kus kõik poliitikud oleksid seisukohal, et Läti peaks olema iseseisev riik, mis põhineb läti keelel ja kultuuril. Me võitleme ikka veel 20 aastat vana võitlust. Kaks kolmandikku rahvast otsustas kaua aega tagasi ära, kuid üks kolmandik on jätkuvalt rahulolematu.
Ja see takistab normaalse sotsiaaldemokraatliku partei teket – sotsiaaldemokraatiat on Lätis pikka aega seotud vene- ja Kremli-meelsusega, mitte majanduspoliitikaga. Ja seetõttu pole ka paremtsenter nii parempoolne kui ta võiks olla. Meil on ka Ühtsuses sotsiaaldemokraatia elemente. Me oleme tegelikult suur tsentrierakond, kalduvustega paremale. Me pole nii konservatiivsed kui mina tahaks ega ka nii vasakpoolsed kui mõned sotsialistid tahaksid.