:format(webp)/nginx/o/2018/08/26/11315261t1h6c41.jpg)
Lõuna-Nigeerias asuvas Ubangi põllumajanduslikus piirkonnas ütlevad mehed ja naised, et nad räägivad eri keeli. Nad näevad seda erisust kui õnnistust jumalalt, aga ajal, kui üha rohkem noori lahkub parematele jahimaadele ja inglise keel muutub aina populaarsemaks, on kohalikud mures, et keeled ei jää elama, vahendab BBC.
Erksavärvilises rahvarõivastuses, kandes peas punast vanema mütsi ja hoides käes sau, kutsub külavanem Oliber Ibang kohale oma kaks last, et nad demonstreeriksid erinevaid keeli.
Ta tõstab üles jamsimugula ja küsib tütrelt, kuidas seda nimetatakse. «See on «irui»,» ütleb tüdruk kõhklemata.
Aga Ubagi «meestekeeles» nimetatakse jamssi «itong'iks».
Mehed ja naised kasutavad erinevaid sõnu paljude leinud mõistete kohta. Nii on riietus naiste jaoks «ariga» ja meeste jaoks «nki», koera kohta ütlevad tüdrukud «okwakwe» ja poisid «abu», puu on naistekeeles «okweng» ja meestekeeles «kitchi».
Vesi võib olla nii «amu», kui seda ütleb naine ja «bamuie», kui nii ütleb mees, tass saab olla «ogbala» ja «nko».
Täpselt polegi selge, kui palju sõnu on keeltes erinevad ja pole mingit selget mustrit, mille põhjal saaks järeldada, et erinevad on just levinud või traditsiooniliste soorollidega seotud sõnad.
«See on peaaegu nagu kaks erinevat leksikoni,» ütleb kogukonda uurinud antropoloog Chi Chi Undie. «On palju sõnu, mida mehed ja naised jagavad. Ja siis on teised, mis on täiesti erinevad sõltuvalt sinu soost. Nad ei kõla sarnaselt, nad ei kasuta samu tähti, need on täiesti erinevad sõnad.»
Imagine living in a place where men and women speak different languages. Well, Ubang is that place - and the people who live in this Nigerian community view this unique difference as "a blessing from God".
— BBC News Africa (@BBCAfrica) 23 August 2018
More from @briticoyemo here: https://t.co/eQ25A2DC8t pic.twitter.com/72nf72n1QH
Erinevusest hoolimata saavad mehed ja naised üksteisest hästi aru. See võib osaliselt tuleneda asjaolust, et poisid kasvavad üles, kõneledes naistekeelt. Nad veedavad suure osa oma lapsepõlvest koos emade ja teiste naistega-
Umbes kümneaastaseks saades oodatakse poistelt, et nad hakkaksid rääkima meestekeeles. «Mitte keegi ei ütle talle, et ta peaks võtma kasutusele meestekeele. Kui ta hakkab meeste moodi rääkima, siis on teada, et ta on küpsenud,» segitab klavanem Ibang.
Kui aga poiss keelt ei vaheta, nähakse teda kui loomuvastast.
Ubangi rahvas on oma keeleerisuse üle väga uhke ja näeb seda kui märki enda unikaalsusest.
On erinevaid selgitusi, miks keelekasutus muutus. Enamus kogukonnast viitab selle selgituseks piiblile.
«Jumal lõi Aadama ja Eeva ja nad olid ubangi soost,» ütleb külavanem. Jumalal oli plaan luua kõikidele rahvuste naistele ja meestele eri keeled, kuidas pärast Ubangi ta nägi, et selle jaoks ei ole maailmas piisavalt keeli. Nii jättis ta eri keeles üksnes ubangi rahvale, kes on seetõttu erinevad kogu maailmast.
/nginx/o/2018/08/26/11315263t1hf8b9.jpg)
Chi Chi Undie vaatleb olukorda antropoloogi pilguga. Ubangi külas elavad naised ja mehed pea täiesti eraldatud sfäärides. Tundub, nagu nad on erinevates maailmades, aga mõnikord need maailmad tulevad kokku ja seda on näha keelekasutuses, selgitab Undie.
Samal ajal ta tunnistab, et tema teooria ei anna vastuseid kõikidele küsimustele. Ta toob välja, et Nigeerias on sellised eraldatud sfääridega elukorraldused tavalised, aga mujal sellist keelekultuuri ei esine.
Elanikkond on mures keele säilimise pärast. Kumbki keeltest ei ole kirja pandud, mistõttu nende tulevik sõltub sellest, kas noored annavad keele oma lastele edasi. Tänapäeval aga on vähe noori, kes räägiks soravalt kas või ühte keeltest. Selle asemel kasutatakse inglise keele sõnavara.
2016. aastal hinnati, et 50 Nigeeria 500 keelest võib kaduda paari järgneva aasta jooksul, kui nende säilitamiseks ei võeta kasutusele drastilisi meetodeid.
Kuigi riik üritab propageerida eri kultuuride säilimist, tõrjutakse Ubangi koolides kohaliku keele rääkimist. Lapsed on ema- või isakeele koolis kasutamise eest isegi karistada saanud.
Kooliõpetaja Steven Ochui kirjeldab, et tema koolis lüüakse lapsi või nõutakse neilt rahatrahvi, kui nad räägivad koduses keeles. «Kui sa lööd last tema keeles rääkimise eest, siis see ei jää ellu,» kurvastab õpetaja.
Õpetaja ja tema õpilased tahaksid näha, et ubangi keeltes oleks õpikuid, kirjandust, kunsti, filme. Paljud noored on võtnud nõuks rääkida enda lastega kodustes keeltes ka siis, kui nad peaksid Ubangist lahkuma.
Külavanem loodab, et ühel päeval rajatakse Ubangi keeltekeskus, mille abil saaks maailmale näidata nende keelte unikaalsust. Samuti on ta kindel, et keeled jäävad alles. «Kui keeled surevad, siis ubangi rahvast enam ei ole.»