Vaikuses kõnnivad inimesed uhkes saalis ümber lipuga kaetud kirstu, et siis mälestamiseks seisatada. Kohale tulnute käes torkavad silma piiblid, luuleraamatud või märkmeid täis paberid, millelt senaatorile vaevukuuldavalt hüvastijättu loetakse. Näha on ka pisaraid, sageli just mundrit kandvate vanade meeste või vietnami päritolu ameeriklaste silmis.
Kogu tseremoonia on nii vaikne ja vaevutajutav, et kuigi saalist käib läbi tuhandeid inimesi, ei jõua nende arv kohale enne, kui mälestajad saalist väljudes taas järjekorda seatakse, et soovi korral McCaini perekonna mälestusraamatusse oma sõnum jätta. Igale matuselisele antakse ka senaatori foto tema perekonna tänusõnadega. Hiljem jalutavad paljud matuselised Kapitooliumi ette, et fotost koos majaga pilt saada.