Kreekas ringi sõites ja kohvikutes istuvaid naervaid, veini rüüpavaid, piipu popsutavaid ja juttu ajavaid inimesi vaadates on lihtne mõelda, et sellised nad ongi – muretud ja laisad. Aga on see ikka tõeline Kreeka? Sealset töökultuuri uurisid ajakirjanik Mikk Salu ja fotograaf Priit Simson.
Vastus on kindel ei. Kreeklased töötavad palju ja kaua. OECD riikidest käivad ainult korealased rohkem tööl kui kreeklased. Keskmine kreeklane töötab aastas 2119 tundi, see on 690 tundi rohkem kui näiteks «töökas» sakslane. Isegi kui neis arvudes on väikesed statistilised vimkad, siis suurusjärgud on õiged.
Kõige lihtsam on seda näha tänaval. Umbes kümme protsenti kreeklastest töötab just seal: tänavakaupmehed, saapapuhastajad; kes sahkerdab mingisuguse träniga, kes müüb saapapaelu, kes tuvisid, kes võlts-Rolexeid, loomulikult on tohutult palju toidumüüjaid.
Mõne müügiletiks on lihtsalt papist kast, millel kümme liimituubi rivis, mõnel putka ja osal oma pood. Kõike on – odavatest võltsingutest kuni «päris» kaubamärkide ja uhkete luksuspoodideni välja, kuhu pääseb vaid kella lastes.
Tehakse palju, aga tühja
Apple’i tooteid võid osta parkimisplatsil. «iPad ja iPhone, kokku ainult sada eurot,» kutsub võimalikku klienti müüja, kes soodsat pakkumist ka lahkesti põhjendab – need on varastatud. Üks kaupmees, kellega tuli jutuks kreeklaste töötamine, ütles, et töötab seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Ta ei valetanud, selline ongi paljude kreeklaste elu.
Või teine näide – Kreeka põllumajandus. Seal töötab umbes 12 protsenti Kreeka tööealisest elanikkonnast. Kindlasti pole see lihtne, see tähendab palju rasket füüsilist tööd.
Niisiis, ei saa öelda, et kreeklased on laiskvorstid, kes töötamise asemel joovad ouzot, võtavad päikest ja ootavad Euroopa Liidu rahalaeva. «Tõsi,» nõustub minuga ka Ateena Majandusülikooli professor Evangelos Vasilatos, kuid lisab kohe: «Hoopis teine küsimus on see, kas kreeklaste töö on produktiivne.» Ja annab ise ka vastuse: «Ei ole.» Tehakse palju, aga tehakse ka tühja.
Kreeka on suurte kontrastide maa. Kiirteed, tunnelid ja sillad on kiiremad, laiemad ja siledamad kui Saksamaal või Hollandis. Kilomeetripostide asemel on sildid lausa iga saja meetri järel: 153,7 kilomeetrit Ateenani; 153,6 kilomeetrit Ateenani; 153,5 kilomeetrit Ateenani… Kas kellelgi jäi raha üle või oskas silditehase direktor õigele inimesele pistist anda?
Kui aga pöörad kiirteelt kõrvale, avaneb hoopis teine pilt. Iga käänu taga pisikesed kloostrid ja kirikukesed, mäekülgedel ukerdavad põllud ja põldudevahelised külakesed. Mägede vahel pisikesed raudteed, millel keegi juba aastaid enam ei sõida ja mõnel pole ehk isegi kunagi sõitnud. Raudtee ehituseks raha jätkus, aga rongide jaoks enam mitte.
Traktorid, millega Kreeka põllumehed ringi sõidavad, ei sobiks Eesti farmeritele isegi varuosadeks ja kõblas on Kreekas endiselt tegija. Mükeene lähedal (sealt muuseas alustasid kreeklased kuningas Agamemnoni juhtimisel teekonda Trooja sõtta) kohtame salgakest apelsinikorjajaid – sedagi tööd tehakse enam-vähem samamoodi nagu Agamemnoni ajal.
Erinevuseks on ehk ainult see, et nüüd on paljud korjajad immigrandid. Näiteks viis aastat tagasi Afganistanist saabunud Muhammad, kes laob meil kiiresti süled kingituseks apelsine täis. Ta on pooleldi kirjaoskamatu, peab kutsuma sõbra, et saaks oma nime meie jaoks paberile kirja.
Kreeka põllumajandus on väga ebaproduktiivne, asjatundjad ütlevad, et suures osas polegi põllumajandus siin äri, vaid eluviis – enamik sissetulekust tuleb põllumeestele hoopiski valitsuse jagatud pensionitest ja toetusest, nn põhitegevusest saadakse pigem lisaraha.
Nii ongi, ühel pool pilt viimase peal taristust, teisel pool põllul kõplavad töölised ja koos kahe koeraga ehitussoojakus elav Eleni, kes müüb üksikutele möödujatele plastikpudelites veini ja õli, apelsine ja pähkleid. Muidu rõõmsa naise nägu vajub mossi, kui selgub, et veini ostmise asemel huvitab meid rohkem tema elu ja töö.
Kreeka kontrastidele paneb täpi probleem immigrantidega. Keegi ei tea, kui palju neid siin on. Pool miljonit, miljon, kaks? Enamik neist töötab tänavatel ja põldudel, buumi ajal ka ehituses. Kuid just immigrantide hulgast tulevad ka kõige võikamad pildid.
Näiteks kui läksime ülikooli juurde professor Vasilatosega rääkima, avanes otse peatänava ääres üks väike platsike või põiktänav, kus aeles silma järgi vaadates umbes 400 meest ja naist, pooled purjus, pooled pilves.
Ühel pool öö, teisel pool päev
Võid kõndida mööda luksuskaupluste tänavat, ühel pool teed on Louis Vuitton, teisel pool Prada, järsku peatub sinu ees aukus põskedega mees, kes kõigi nähes surub süstla huulde. Või teine, kes võtab kõrva tagant süstla (nii nagu mõned kannavad sigaretti), laseb püksid alla ja torkab süstla südalinnas keset kõnniteed kõigi nähes kubemesse.
Aga selline ongi Kreeka, ühel pool teed öö ja teisel pool päev. Siin ei ole tööstust ja infotehnoloogiaäri, on kaubandus, on põllumajandus, on turism, on pangandus ja laevandus – viimane on ka ainuke, mis on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Kõige lõpuks tohutu ja aina paisuv avalik sektor, mis ei tähenda ainult riigiametnikke ja õpetajaid, vaid ka riiklikke firmasid, poolriiklikke firmasid või siis firmasid, kelle ainsaks kliendiks on riik.
«Need on insaiderid (siseinfo valdajad, riigile olulised isikud – toim),» kirjeldab professor Vasilatos Kreeka süsteemi. Väga lihtne oleks siin hakata moraliseerima vastuseisust rikaste ja vaeste, eliidi ja tavainimeste vahel. Tegelikkus on keerulisem. Riikliku elektrifirma tööline, kes saab ka kriisi ajal 20 protsenti palgatõusu, sest muidu keerab ta elektri kinni ja seda poliitikud kardavad, on insaider.
Juveeliärimees, kes ilmselt teenib rohkem kui eespool kirjeldatud elektrik, on aga autsaider (kõrvaline isik – toim), sest oma pisikeses poes sõltub ta ainult omaenda oskustest ja töökusest, riigile ta loota ei saa.
Lõppkokkuvõttes on tulemuseks erakordne ebaproduktiivsus ja süsteemne kriis – riik, kus inimesed töötavad palju, kuid tulemuseta; riik, mis ehitab luksuslikke kiirteid rahaga, mida tegelikult pole.
Hinnad kreekas
• Bensiiniliiter: 1,7 eurot (95)
• Leib: 1–3,5 eurot
• Piim 1,5 eurot liiter
• Õlu: 1,3 eurot
• Cappuccino kohvikus: 4 eurot
• Mandariinikilo: 0,8 eurot
• Lõunasöök kahele: vähemalt
30 eurot