Türgi eurominister: Euroopa vajab Türgit järjest rohkem

Egemen Bağışi sõnul vajab Euroopa Türgit järjest rohkem, kuid Türgi Euroopat järjest vähem. Foto: Peeter Langovits

Türgi peaminister on ainus riigijuht, kes hommikuti koos araablastega mošees käib ja seejärel neile usutavalt demokraatia voorustest rääkida saab, ütles Postimehele Türgi ELi asjade minister ja pealäbirääkija Egemen Bağış.

Teie ülesanne on veenda Euroopa maid toetama Türgi liitumist ELiga. Eesti on pikka aega Türgi euroambitsioone toetanud, seega tundub, et meid pole vaja selles veenda. Ometi olete siin tagasi vaid pärast pooleteiseaastast vaheaega.

Pärast juunikuiseid valimisi nimetati mind sellesse ametisse tagasi ja soovisin alustada järjekordseid visiite liikmesriikidesse sõbralikul territooriumil. Eesti on üks maadest, mis pakub Türgi püüdlustele väga avalikku toetust. Tahtsin tulla Eestisse ja tänada teid toetuse eest ja paluda selle toetuse jätkumist.

Kas nimetaksite Eestit Türgi europüüdluste üheks suurimaks toetajaks ELis?

Kirjeldaksin Eestit riigina, mis näeb Türgi potentsiaali ja Euroopa tulevikku ning saab aru, et sellest suhtest võidavad mõlemad. Seega pole see üksnes teene Türgi, vaid kogu Euroopa tuleviku jaoks.

Siiski on Türgi liitumiskõnelused praegu peaaegu seiskunud.

Läbirääkimised võivad paista paigal tammuvat, kuid reformiprotsess pole seiskunud – see läheb edasi aktiivsemalt kui kunagi varem. Türgi parlament võtab vastu seadusi, Türgi valitsus väljastab regulatsioone, parandame rahva elujärge. Türgi on muutumas jõukamaks, demokraatlikumaks, läbipaistvamaks ja enesekindlamaks riigiks. ELi reformidel on Türgi arengutega palju tegemist.

Kuid 20 peatükki 33st on siiani avamata.

ELi progressiraport ütleb selgelt, et Türgi on teinud edasisamme 32 peatükis. See tõestab, et me töötame pidevalt. Poliitilised blokid 20 peatüki puhul on rumalad ja lõpuks need blokid eemaldatakse. Kuid Türgi peab olema valmis liitumiseks – me valmistume selleks ja teeme oma kodutööd. Lõpuks tuleb kätte aeg, mil asjad liiguvad edasi. Kui praegu poliitilisi blokke poleks, oleks Türgi valmis avama veel 16 peatükki ja sulgema neist 12.

Peale Prantsusmaa, Saksamaa ja mõistagi Küprose – kes seisavad teie ELi teel poliitilisel põhjustel ees?

Küprose küsimuse tõttu on liidunõukogu blokeerinud kaheksa peatükki. Lisaks on Küprose kreeklased teatanud, et panevad veto veel kuue peatüki avamisele. See on nonsenss, rumal ja naljanumber, sest nad kahjustavad Euroopa huve.

Kahjuks tundus (Prantsuse president Nicolas) Sarkozyle vajalik blokeerida viis peatükki. On mõned peatükid, millesse Austria ja Saksamaa kõhklevalt suhtuvad. Iga kord, kui on avatud 13 seni avatud peatükki, on 27 liikmesmaad üksmeelselt selle poolt olnud.

Nii et kolme peatükki, mida me praegu avada saame, ei blokeerita, kuid need nõuavad meie majanduselt hinda ja me menetleme neid aeglaselt, sest ka kõik teised kandidaatmaad jätsid need liitumiskõneluste lõpuks.

Mis põhjusel siis Prantsusmaa, Austria ja Saksamaa Türgit takistavad?

Sisepoliitilised mängud.

Seega, kui nendel maadel toimuks valitsusvahetus, hakkaksid asjad liikuma?

Vahetub kas valitsus või mõtteviis. Türgi ei saa liikmeks mitte seetõttu, et Türgi on 74 miljoni toreda inimesega maa – mida me ka oleme –, vaid sellepärast, et Euroopa vajab Türgit. Iga mööduva päevaga Euroopa vajadus Türgi järele suureneb ja Türgi vajadus Euroopa järele väheneb. Mingil hetkel jõuame samale tasandile ja siis leiabki see suurepärane randevuu aset.

Viitasite reedesel loengul Eesti välisministeeriumis ühele ELi ministrile, kes ütles teile, et tema ei poolda Türgi liitumist, sest nii suur riik võtaks ühenduses ära nende mõjuvõimu. Kuidas te selliseid seisukohti kuuldes üldse optimistlikuks saate jääda?

Sest otsus meiega läbirääkimisi alustada oli üksmeelne. Otsused need peatükid avada olid üksmeelsed. Poliitikud teevad aeg-ajalt avaldusi, mis mulle ei meeldi. Kuid need ei heiduta mind, need vaid julgustavad mind rohkem töötama: võitlema, vaidlema, arutama ja veenma. Olen läbirääkija ja üks hea läbirääkija ei lahku kunagi kõneluste laua tagant.

Türgit on mainitud inspiratsiooniallikana araabia kevade ja diktaatoritest vabanenud Põhja-Aafrika maade jaoks. Tuneesias võitsid hiljuti vabad valimised islamistid, kes peavad oma eeskujuks just teie Õigluse ja Arengu Parteid (AKP). Nii Tuneesia islamistide kui ka AKP kohta öeldakse sageli, et tegu on hundiga lambanahas, kes räägib ühte, kuid tegelikult soovib kodanike vabadusi piirata.

Kui minu erakond kümne aasta eest võimule valiti, kuulsime samu argumente. Oli arvamus – ja seda räägivad teatud haiged mõtlejad siiani –, et AKP-l on mingi varjatud agenda. Oleme nüüd võimul olnud kümme aastat, inimesed on mind ja mu parteid ja meie liidreid näinud igapäevaselt riiki juhtimas. Kui me midagi veel varjaks, oleks see kõige paremini hoitud saladus maamuna peal!

Me ei ole piiranud kellegi elustiili, me ei ole sekkunud kellegi valikutesse. Kui teiste maade parteid tahavad meid näha inspiratsiooniallikana, peavad nad töötama väga palju, et oma rahva meele järele olla. Demokraatia on platvorm, mis lubab inimestel oma tahe maksma panna.

Viimase kümne aasta jooksul oleme Türgis olnud rahva meele järele. See on põhjus, miks meid kolmandat korda järjest võimule valiti. See on põhjus, miks on peaministrit (Recep Tayyip Erdoğan – toim), kui ta läheb kell kaks öösel Kairosse, lennujaamas tervitamas 20 000 inimest. See on põhjus, miks tema kõnet tuleb Liibüas kuulama 25 000 inimest. Ta on ainus riigipea, kes saab nendega koos hommikul palvetada ning seejärel rääkida neile sekularismi ja demokraatia voorustest.

Kas näete sama entusiasmi Türgi ilmaliku demokraatia mudelile ka Liibüa ja Egiptuse uute valitsejate seas?

Miks mitte. Peame neile andma võimaluse end tõestada.

Ent kas siiani on mingeid konkreetseid samme astutud?

Nad üritavad, see ei ole lihtne. Meie demokraatiakogemus on 200 aastat vana, meil on siiani probleeme. Teie demokraatiakogemus on üsna pikk, kuid teilgi on probleeme. Kusagil maailmas pole täiuslikku demokraatiat, kuid üritama peab.

Kas on midagi paremat kui demokraatia? Ei ole. Seega peame tagama, et see toimiks vastavalt inimeste vajadustele.

Millist väljavaadet pakute Egiptusele? Võrreldes suhteliselt rahuliku Tuneesiaga on seal pinged taas haripunkti tõusnud ja arengud murettekitavad.

Egiptusel on tugevaim intellektuaalne vundament araabia maailmas. Tal on üks noorimaid ja suurimaid rahvastikke araabia maailmas – 80 miljonit. Tal on tugev sõjavägi ja tugev tööstuslik alus. Kui Egiptust hästi juhitakse, võib Egiptusest saada suur ja võimas tegija, stabiilsuse allikas kogu araabia maailma jaoks.

Neil on head diplomaadid, sõdurid ja ärimehed. Kogu maailmas on palju edukaid egiptlasi, kes armastavad oma riiki ja on patrioodid. Kui nad ühinevad ja koostööd teevad, saab Egiptusest väga edukas riik.

Araabia maade ülestõusulainega on praegu lood tõsiseimad Süürias, mis on ka ainus araabia kevadest nakatatud maa Türgi naabruses. Läänemaad on siiani keeldunud sõjaliselt sekkumast. Türgi on öelnud, et see jõhkrus tuleb peatada, kuid mida enamat saaks teha?

Loodame endiselt, et Süüria juhtkond peatab selle massimõrva ja süütute inimeste tapmise. Tahaksime meie naaberriigis näha stabiilsust. Armastame Süüria inimesi. Tahaksime Süüria valitsusega paremaid suhteid, kuid nad peavad õppima austama omaenda rahvast. Kui nad pommitavad omaenda linnu ja süütud inimesed surevad, tunneme valu, sest tunneme süürlastega sugulust ning paljudel türklastel on sugulased Süürias.

Loodame, et Süüria tuleb mõistusele ja viib ellu reformid, mida nad on Araabia Liigale, rahvusvahelisele üldsusele ja ka Türgile lubanud.

Kes usuks reaalses maailmas, et Süüria president Bashar al-Assad – arvestades seda, mis ta on seni teinud – mõistusele tuleb?

Kui on piisavalt rahvusvahelist koostööd ja survet, olen kindel, et president Assad käitub õigesti. Kuid see pole üksnes Türgi ülesanne. Kus on demokraatia ja inimõiguste kaitsjad, kui asi puudutab Süüriat? Miks kõik on mures tuumarelvade pärast Iraanis ja mitte pideva julmuse pärast Süürias?

Miks see siis nii on?

Ma ei tea. Ma küsin teie käest. Ilmselgelt on olemas usutavusprobleem.

Ütlete ühesõnaga, et olukord on silmakirjalik? Argumente, mida kasutati Liibüas sekkumise õigustamiseks, Süüria puhul ei kasutata, ehkki probleem on sama.

Jah. Ja aeg-ajalt mu valimisringkonna inimesed küsivad, et kas nad (läänemaad – toim) olid rohkem mures sellepärast, et Liibüal on rohkem naftat kui Süürial? Sellele küsimusele on väga raske vastata.

Türgi seni soojad suhted Iisraeliga lõppesid järsult eelmisel aastal pärast intsidenti Vahemerel, mil juudiriigi eriväelased tapsid üheksa Gazasse suunduvat türgi aktivisti. On väidetud, et Türgi oli enne täiesti teadlik, mis nende kodanikega juhtuda võib, kui nad mereblokaadi murda üritavad, ja n-ö kutsus haarangu ise esile, et haarata enda kätte Iisraeli-vastasuse «oreool» ja suurendada oma mõju Lähis-Idas. Mida sellest vandenõuteooriast arvate?

See on suur jama. Kui see vastaks tõele, siis miks tappis ja hukkas Iisrael üheksa tsiviilisikust inimõigusaktivisti rahvusvahelistes vetes? Kui Iisrael ei tahtnud halbu suhteid Türgiga, siis miks ei palunud nad vabandust süütute inimeste tapmise eest? Analüüsisin üheksa surnu fotosid, neid oli tulistatud 3–20 sentimeetri kauguselt. See ei olnud juhuslik tulistamine, need olid hukkamislasud.

Mis vahe on Iisraeli sõjaväel ja Somaalia piraatidel? Mõlemad ründavad laevu ja tapavad inimesi. Kuid üks on riik, teine jõuk. Nad (Iisrael – toim) peavad otsustama, kas nad on riik või mitte. Kui (aktivistide) paat sisenenuks Iisraeli territoriaalvetesse, võinuks nad väita, et tegemist oli enesekaitsega. Kui sellel paadil olnuks relvi, oleks asjad olnud teistsugused. Relvi aga polnud.

Meil pole probleeme Iisraeli ega Iisraeli inimeste ega juutidega, meie probleem seisneb praeguses Iisraeli valitsuses, mis on iseendaga konfliktis. Üks päev kuuleme (peaminister Benjamin) Netanyahult üht positsiooni, järgmine päev midagi muud (kaitseminister Ehud) Barakilt, siis (välisminister Avigdor) Liebermanilt... Iisrael peab otsustama, kas tahab oma ainsat moslemi sõpra alles hoida või mitte.

Türgi on valmis suhted normaliseerima, kuid Türgil on kolm nõudmist: nad peavad paluma vabandust, nad peavad üheksa ohvri peredele kompensatsiooni maksma ja tegema lõpu illegaalsele embargole Gazas.