Eesti eraturvamehed kütivad kahtlase firma all Aafrikas piraate

Somaalia piraadid Foto: SCANPIX

Kui Somaalia rannikul piraate jahtivas Eesti mereväe laevakaitsemeeskonnas teenib kümme meest, siis tegelikult töötab India ookeanil eraturvafirmades kümneid kordi rohkem Eesti püssimehi.

Esimene ja enda väitel siiani suurim Eesti eraturvameeste tööandja on Ameerika firma Advanfort, kes tõmbas Eesti mereväe sisuliselt meestest kuivaks. Aga selgub, et uhke fassaadiga USA korporatsiooni taga on tegelikult araablased, kel kahtlane minevik ja pahandusi politseiga, vahendab ERR Uudised saadet «Pealtnägija».

Endised Advanforti turvamehed Rainer ja Almar rääkisid, et Aafrikasse piraatide eest laevu kaitsma meelitas neid kindel ja suur kuupalk.

Advanforti tõi maale Inglismaal NATO laevajuhtimiskeskuses teeninud Eesti sideohvitser Indrek. 11 aastat mereväes teeninud Indrek lahkus aastavahetusel konfliktiga ja asus esindama erafirmat, mis harvendas oma ahvatleva pakkumisega Eestis põhjalikult eri väeliikide ridu.

Rainer on  mitu erikoolitust läbinud staažikas kaitseliitlane. Almar Iraagi ja Afganistani kogemusega Scoutspataljoni veteran. Advanfort pakkus neile võimaluse teha algul proovireis. Nad pandi neljamehelisse tiimi, mis lennutati märtsis Sri Lankale. Tähelepanuväärne on, et nii see meeskond kui kümned teised eestlased sõitsid teisele poole maakera potentsiaalselt eluohtlikku olukorda ilma lepingu ja mõnikord ka kindlustuseta.

Proovireisiks paigutati Almari ja Raineri tiim Ukraina meeskonnaga kaubalaevale, mis suundus Sri Lankalt Djiboutisse. Raineri sõnul anti nelja mehe peale kaks sihikuteta relva. Nähes turvameeste nappi varustust, nuputas meeskond välja fantaasiaküllaseid nippe, kuidas laeva kaitsta. Alates kõikjale veetud okastraadist ning reelingutele kinnitatud tuletõrjevoolikutest kuni elusuuruste nukkude ja puust relvamakettideni.

Kaks nädalat kestnud ülesõidul ei pandud neid kordagi konfliktis proovile, ehkki signaale piraatidest oli palju.

Juba teel olles said aga eestlased veel ühe üllatuse osaliseks. Selgus, et Ameerika korporatsioon, mille heaks nad töötasid, kuulub araablastele ja firma tegevjuht on keegi salapärane Ahmed Farajallah. «See mees oli kogu aeg ja pidevalt kadunud, temaga ühendust võtta oli väga, väga raske,» märkis Rainer.

Mis sekeldused proovireisi ajal ka olid, selgitasid Advanforti esindajad neid firma kasvuraskustega – suure nõudluse tõttu oli suve hakul ainuüksi Eesti püssimehi palgal juba üle 60.

Tragikoomiline seiklus

Ka Almar ja Rain otsustasid mai lõpus minna juba täispikale, kahekuulisele missioonile. Nad ei osanud aga aimata, milline tragikoomiline seiklus sellest kujuneb.

Mai lõpus lennutati tiim number 129, nagu neid firma sees kutsuti, Djiboutisse. Eestist umbes poole väiksem riik asub Punase mere suudmes ja on strateegilise asukoha tõttu enamiku piraaditõrjefirmade stardiplatsdarm, kus ootas tööd ka mitu Eesti tiimi. Kõik laabus ootuspäraselt, ainus piinlik moment oli, et relvastusena said nad seekord Teise maailmasõja päevilt pärinevad Saksa karabiinid.

«Väga häbi oli nendega laeva peale minna – väljanägemist ei olnud. Ja laeva meeskond vaatas ka, et mis asja me teeme, hea et vibudega ei tulnud,» ütles Rainer.

Antiikse ja puuduliku varustuse üle kaebavad teisedki «Pealtnägijaga» suhelnud palgasõdurid. On juhtumeid, kus Advanfort pani eestlased pardale üldse relvitult. Omaette teema on, et relvadega pole kaasas mingeid dokumente ja lube, mis teeb nende kasutamise ja transpordi rangelt võttes ebaseaduslikuks. See kõik aga ei takistanud Advanfortil kasseerimast laevafirmadelt umbes 1000 dollarit päevas ühe mehe eest.

Edasi ootasid meeskonda nr 129 ees mitmed sekeldused alates sellest, et nad pidid ööbima mitu ööd Johannesburgi lennujaamas, oodates järgmisele missioonile sõitmist, kuni selleni, et neile ei makstud palka välja.

Raineril ja Almaril tekkisid takistused ka Mosambiigi pealinnast Maputost Eestisse naasmisel. Kuigi raha ja lennupiletid Eestisse said nad kolmenädalase ootamise järel kätte, olid eestlaste passid kohaliku agentuuri käes, kuid Advanfort oli ka neile võlgu.

«Passe meil ei olnud ja agentuur, kelle käes need passid olid, keeldus meid viimast lennuki peale, sest neile oldi võlgu,» ütles Almar. «Meid hoitigi pantvangis. MoCargo boss ütles konkreetselt, et enne me koju ei saa, kui Advanfort on oma võla ära maksnud,» lisas Rainer.

Jooksis juba reisi kolmas kuu ja asi oli halb – pered Eestis ootasid, raha oli otsas ning dokumendid kohalike käes. «Siis lõpuks ei pidanud närvid vastu, ma läksin MoCargo bossi juurde ja ütlesin: «On kaks varianti: kas me tuleme siia, võtame väevõimuga need passid teie käest ära ja läheme ise siit minema, või teine variant on see, et me läheme oma riigi saatkonda ja saame koju niimoodi!»,» rääkis Rainer.

Seejärel rääkis MoCargo juhataja Advanfortiga läbi, viimane maksis poole oma võlast ära ning mehed viidi lennuki peale ja said lõpuks koju. Pärast seda ei ole nad Advanforti juhataja Ahmed Farajallahiga kontakti saanud. Raineri sõnul on firma talle võlgu umbes 3000 eurot.

Tiimi 129 seiklused pole tegelikult sugugi kõige teravamad. Nemad on ainsad, kes olid nõus kaamera ees rääkima. Näiteks asub Punasel merel 15 laiuskraadi juures rahvusvahelistes vetes jaht, mida mitu turvafirmat, sh Advanfort kasutavad ujuva hotelli ja relvalaona. Üks asi on kehv olme, mida ka Eesti mehed pidid korduvalt taluma, aga teine asi, et kui näiteks Jeemeni võimud laeva tabaksid, ähvardaks jahi pardal viibijaid karistus kuni isegi surmanuhtluseni.

Keegi pole firmajuhti oma silmaga näinud

Advanforti esindaja Eestis Indrek rääkis, et Advanforti juriidiline aadress on küll Washingtonis, aga omanik on Jordaania päritolu Samir Farajallah. Firmat juhib tema poeg Ahmed. Näib, et peale telefoninumbrite ei seo firmat USA või tema eriteenistustega miski ja päris kindlasti pole tegu nii võimsa ettevõttega, nagu Advanfort end reklaamib.

Veel enam – juba 2009. aastal ilmus artikkel, milles Samir Farajallahit seostati blufihõnguliste äridega, kus ta vahendas kontakte näiteks Saddam Husseini järgse Iraagi ülesehitamisel ja seagripi vastases võitluses. Huvitav on, et mitte ükski eestlane, sh maaletooja Indrek ei kohtunud Farajallahidega näost-näkku.

Kui selle suve hakul tekkisid tõrked eestlaste palga maksmisega, süüdistas Ahmed Indrekut, et too pani raha pihta. Advanforti palgatud advokaadibüroo uuris pangaväljavõtteid ja süüdistusest loobuti. Indrek otsustas siiski lahkuda ja asutas isikliku piraaditõrjefirma, mis näitab, et tegu on väga tulusa äriga.

Advanfort pole siiani Eestis juriidiliselt registreeritud, firma uus esindaja töötab oma kodus ning kasutab tihti palkade maksmiseks isiklikku kontot, aga sellest hoolimata töötab tema sõnul Advanfortis sadakond eestlast ja enamik neist on rahul. Samas möönab ta, et kõik need sadakond teevad tööd ilma lepinguta.

Et enamik rahast liigub ilma lepinguta ja erakontode vahel, siis on iga mehe südametunnistuse asi, kas ja kus ta makse maksab. Väidetavasti enamik seda ei teegi.

Lool on aga veel üks puänt. Advanforti juhi kummalistele kadumistele on üllatav selgitus. Nimelt vahistati Ahmed Farajallah juulis USAs Virginia osariigis koos kahe kaasosalisega, sest nad hankisid väidetavalt illegaalselt 26 automaatrelva. Turvafirma juht püüdis hankida sel moel relvi, millest tema mehed nii puudust tundsid. Viimastel andmetel kohus alles käib ja Farajallah on vabaduses.

«Pealtnägija» sai Farajallahiga ka ühendust, kuid mingeid selgitusi ta ettevõtte tegevuse kohta ei andnud.