Ekspert: Briti parlament hoiab peaminister Mayd kahvlis

Briti peaminister Theresa May peab pidama Brexiti teemal samal ajal kõnelusi nii Euroopa Liidu, oma parteikaaslaste ja parlamendiga. Foto: FACUNDO ARRIZABALAGA/EPA/Scanpix

• Tõenäosus lahutusleppeta Brexitiks on realistlik.
• Briti poliitilisele eliidile ei meeldi mõte tolliliitu jäävast Põhja-Iirimaast.
• Põhja-Iirimaa kõrval tahaks tolliitu jääda ka Šotimaa.
• ASEMi kohtumise kõrval tegi Ratas ÜRO kampaaniat viie Aasia riigi esindajatele.

Sõltumata sellest, kas Ühendkuningriigi peaminister Theresa May tooks Brüsselist koju pehme või karmi Brexiti, püsib tõenäosus, et Briti parlament sellega ei nõustu, selgub intervjuust mõttekoja Center for European Reform vanemteaduri Agata Gostyńska-Jakubowskaga.

Isegi kui lahkumisleppes Briti valitsuse ja Brüsseli vahel kokkuleppele jõutakse, on selle Briti parlamendist läbi surumine äärmiselt keeruline, usub Agata Gostyńska-Jakubowska. Foto: Evelyn Kaldoja

Agata Gostyńska-Jakubowska

• Mõttekoja Center for European Reform vanemteadur, kelle peamisteks uurimisteemadeks on EL ja Poola Euroopa-poliitikad.
• Endine Poola välissuhete instituudi teadur ja rahvusvahelise advokaadibüroo töötaja.
• Varssavi ülikooli magister nii õigusteaduses kui ka rahvusvahelistes suhetes.

Kui tõenäoline paistab igasuguse leppeta Brexit?

See on jätkuvalt võimalik ja me ei tohiks alahinnata selle tõenäosust. On tõsiseid lahendamata küsimusi, kuigi mõlemad pooled rõhutavad, et üle 80 protsendi lahutusleppe teemadest on kokku lepitud.

Endiselt on aktuaalne üks väga suur teema – Põhja-Iirimaa tulevik. Ja see võib jätkuvalt hukutada kogu leppe, sest EL lähtub põhimõttest, et mitte milleski pole kokku lepitud enne, kui kõiges on kokku lepitud.

Samas pole kokkuleppeta stsenaarium kellegi huvides.

Milline näeks välja viimsepäevastsenaarium, kui kokkuleppele ei jõuta?

See tähendab põhimõtteliselt, et 2019. aasta märtsi lõpuks on tohutu lõhe – see oleks suur probleem nii Briti kui ka ELi ettevõtetele, kes on siiani ühisturul tegutsenud. Eriti muretsevad transpordifirmad.

Ühendkuningriigil ega ELil ei pruugi olla tolleks hetkeks valmis vajalik tollitaristu. Isegi üleminekuajast, mis peaks kestma 2020. aasta lõpuni, ei piisaks selleks, et rajada kogu vajalikku taristut puhuks, kui Ühendkuningriik tõesti tolliliidust lahkub.

See on stsenaarium, millele keegi ei taha mõelda. Praegu ei peeta sel teemal arutelusid võimalike kahepoolsete kokkulepete üle. EL pole sel teemal midagi öelnud. Võib-olla nad pelgavad, et see pärsiks indu jõuda suure kokkuleppeni.

Kui tõsine tundub teile Iirimaa–Põhja-Iiri piiri julgeoleku küsimus?

Kõva piiri küsimus on suurim takistus ja samas ka mõlema poole prioriteet.

Brexiti referendumi kampaania ajal kuulis sellest väga vähe. Paljud alahindasid Ühendkuningriigi lahkumise võimalikku negatiivset mõju, eriti juhul, kui mingit kokkulepet ei sünni.

[Iiri peaminister] Leo Varadkar tõi ka liidunõukogule intervjuu ühe Iiri rahutuste ajal tollipunktis tapetud inimese tütrega (kolmapäevases Irish Timesis ilmunud loos meenutasid 1972. aastal koos veel ühe kolleegi, nelja tolliametniku ja kolme rünnaku korraldanud IRA terroristiga Iirimaa–Põhja-Iirimaa piiril plahvatuses surma saanud veokijuhi Johnny McCanni lapsed isa ning päeva, mil nad ta kaotasid – toim).

Kõva piir võib neile vanadele tunnetele uue elu sisse puhuda.

Näib, et iirlased on juba üsna hirmul. Aga kui vaadata brittide debatte, siis nemad elaksid nagu teises maailmas.

Ühendkuningriigi debatt on väga sissepoole pööratud. Mõistlikud poliitikud saavad negatiivsetest stsenaariumitest loomulikult aru.

Kuid Briti poliitilisele eliidile ei meeldiks ka, kui Põhja-Iirimaal kehtiks teine regulatsioon kui ülejäänud Ühendkuningriigis. See tekitaks palju probleeme: näiteks on Šotimaa juba väitnud, et nagu ka Põhja-Iirimaa hääletasid ka nemad ELi jäämise poolt ja tahaksid endale samuti eristaatust ühisturu osana.

Vähemalt Mandri-Euroopa perspektiivist on põhiprobleem praegu Londonis.

Isegi kui paistab, et kokkulepe Briti valitsuse ja ELi jääva 27 liikmesriigi vahel on jätkuvalt käeulatuses, peavad britid selle kodus heaks kiitma. Aeg-ajalt unustatakse, et meil käivad samal ajal mitmed kõnelused: läbirääkimised Briti valitsuse ja ELi 27 [liikmesriigi] vahel ning selle kõrval kõnelused Briti Konservatiivse Partei sees ning veel ka läbirääkimised Briti valitsuse ja parlamendi vahel.

Kui te vaatate Briti parlamenti, kes peab lepped lõplikult heaks kiitma, ei paista seal enamust ühegi Brexiti variandi poolt. Pole enamust kokkuleppeta stsenaariumi ega ka peaminister Theresa May visiooni toetuseks.

Isegi kui lahkumisleppes Briti valitsuse ja Brüsseli vahel kokkuleppele jõutakse, saab selle Briti parlamendist läbi surumine olema äärmiselt keerukas.

Millised võiksid üldse olla võimalikud teed sellest nokk kinni, saba lahti seisust välja?

Kõik taandub Ühendkuningriigi alguses seatud punastele joontele. May ütles, et lahkume tolliliidust ja ühisturult. Samal ajal lubas Briti valitsus töötada selle nimel, et Põhja-Iirimaa ja Iirimaa vahele kõva piiri ei tule. Neid eesmärke pole tegelikult võimalik ühildada.

Üks võimalik kompromiss, mida nii London kui Brüssel paistavad kaaluvat, on nn tagavaralahenduse tagavaralahendus.

Tagavaralahendus on Põhja-Iirimaad puudutav protokoll, mille järgi jääks Põhja-Iirimaa tehnoloogiliste lahenduste või tulevikusuhteta, mis kindlustavad, et kõva piiri ei tule, ELiga tolliliitu ja ühisturule. Kuid Ühendkuningriik – nagu juba rääkisime – ei taha seda, sest see õõnestab tema põhiseaduslikku ülesehitust.

Mõlemad pooled kaaluvad praegu võimalust pikendada aasta võrra üleminekuaega, mis esialgse kava järgi pidanuks kestma 2020. aasta lõpuni. Aga ma ei tea, kas see probleemi lahendab.

Mõned ütlevad, et suure tõenäosusega hääletaks parlament maha igasuguse leppe, mille May Brüsselist tooks.

Leidub neid, kes usuvad, et mida hiljem midagi Briti parlamendi ette tuua, seda parem Mayle. Sest mida lähemal oleme lahkumishetkele, seda närvilisemaks muutuvad turud, ning kui leppeta lahkumise stsenaarium on tõsiselt võetav võimalus, mõtleksid mõned parlamendisaadikud, kes muidu ehk tunneksid kiusatust lepe maha hääletada, rohkem järele.

Nii võime vaid arutleda. Nagu me viimasest kahest aastast teame, pole Briti debatt olnud alati kõige ratsionaalsem.

Te ise olete poolakas ja Ühendkuningriigis on märkimisväärne poola kogukond. Mida teie rahvuskaaslased asjast arvavad?

Ühendkuningriigis elavate ELi kodanikele on see teema loomulikult tähtis. Nii poolakatele kui ka kõigile 27 liikmesriigile ja europarlamendile. Ei loe, kas liikmesriigil on Ühendkuningriigis üle miljoni kodaniku nagu Poolal või vähem. Iga kodaniku elu on tähtis.

Valitsusjuhtidele, kes peavad kodus kohaliku meediaga silmitsi seisma, on tähtis tagada, et nende kodanike õigused on kaitstud.

Hetkel me tõesti ei tea, mis saab. Ehk nende paljude inimeste – ka Mandri-Euroopas elavate Briti kodanike – saatus on pisut maa ja taeva vahel. Kuid kui eeldada, et kokkulepe tuleb, siis teame, et vähemalt 2020. aasta lõpuni, üleminekuaja pikendamise korral kauemgi, säilivad kõigi ELi kodanike senised õigused. Püsib status quo, selle vahega, et Ühendkuningriik ei osale otsuste langetamises.

Kas on näha seda, et poolakad koju naaseksid või Briti kodakondsuse võtaksid?

Iga lugu on loomulikult erinev. Tean isiklikult päris mitut poola perekonda, kes otsustasid Poolasse naasta. Ma ei ütleks, et nende otsust mõjutas Brexit, nad said põhimõtteliselt aru, et neil on Poolas väga head võimalused.

Poola valitsus saadab ka sõnumi, et emigreerunud poolakad on väga teretulnud. Poolal, nagu ka Baltimaadel, oli probleem sellega, et uue liikmesriigi inimesed võitsid vabast liikumisest, aga nende kodumaale tähendas see ajude väljavoolu.

Arvudest ma rääkida kahjuks ei saa, sest pole selle valdkonna ekspert.

Kas usute, et lähiajal võiks olla lootust mingikski läbimurdeks? Mis selleks juhtuma peaks?

Me alustasime negatiivses toonis, öeldes, et kokkuleppele mittejõudmise variant on olemas. Olen alati arva- nud, et peame selleks valmis olema.

Aga ülemkogult tuli ka sõnum, et kõik on valmis kokkuleppele jõudmise nimel töötama. Kokkulepe võib ikkagi tulla, mitte küll lähinädalail, aga ehk novembris või detsembris. Otsustavaks saab see, kas Briti parlament nõustub kokkuleppega. Ma ei usu, et keegi seda praegu sajaprotsendilise kindlusega öelda saaks.

Venemaa peaminister Dmitri Medvedev (all keskel) eile Brüsselis Aasia ja Euroopa kohtumisel. Foto: Pool Christophe Licoppe/zuma Press/scanpix

Aasia-Euroopa kohtumine andis Eestile võimaluse ÜRO kampaaniaks

Üleeile ja eile Brüsselis peetud Aasia-Euroopa kohtumisel osalenud 51 riigi ja kahe piirkondliku organisatsiooni – ELi ja Kagu-Aasia Riikide Liidu – vahel leidus piisavalt erimeelsusi, mistõttu ei saanud vastu võtta ühtki kavandatud kolmest ühisest lõppdokumendist.

Erimeelsused varieerusid piirkondlikest territoriaalvaidlustest – näiteks Lõuna-Hiina merel toimuvast – inimõiguste ja selleni, kes on süüdi reisilennuki MH17 hukus Ukraina kohal. Sestap jäi üritust markeerima vaid praeguse eesistuja ELi nimel tehtud avaldus.

Eestit kohtumisel esindanud peaminister Jüri Ratase sõnul oldi rahu, julgeoleku ja kliima hoidmise vajalikkuses üldiselt ühel nõul. «Öeldi välja, et meie arusaamad mingites küsimustes on erinevad,» ütles valitsusjuht.

Tema hinnangul võiks nii ASEMi kui mullu peetud Aafrika-ELi kohtumise vili olla ka panus sellesse, et naabermaailmajao inimesed sealt ei lahkuks, vaid jääksid koju, looksid pere ja leiaksid töö just seal.

«Teiselt poolt on see hea võimalus ka kahepoolseteks kohtumisteks koridorides,» tõi Ratas välja veel ühe kasuteguri. «Mul oli taas kord hea võimalus rääkida Jaapani peaministriga. Ja loomulikult, kuna ta on käinud Eestis, siis nende kohtumistega kontaktid järjest rohkem süvenevad.»

ASEM oli ka võimalus tegeleda ÜRO Julgeolekunõukogu kampaaniaga, mille mittealaliseks liikmeks soovib Eesti aastatel 2020–2021 saada. Seetõttu olid Ratasel kohtumised viie Aasia riigi – Brunei, Indoneesia, Kambodža, Mongoolia ja Tai – esindajatega.

«Üldiselt neil kohtumistel reeglina ei öelda oma toetust välja,» kommenteeris Ratas kohtumiste käiku.

«Tõsi, mõnel neist öeldi toetus välja. Ja on teada, et neist viiest riigist vähemalt üks on andnud toetuse meie konkurendile (Rumeeniale – toim),» lisas Ratas. «Ülejäänud olid minu arvates head ja edukad kohtumised.» Ratas viitas veenmisest rääkides esimesena emotsionaalsetele argumentidele: «Teatud riikidega oleme sarnased, sest tegemist on väikese riigiga, mõnele on oluline merega tekkiv side.»

«Kindlasti hinnatakse Eesti puhul väga meie küberturvalisuse ja -hügieeni eest seismist, mis on järjest rohkem oluline ja mis tuli ka ASEMi kohtumisel välja,» jätkas ta. «See oli minu jaoks üllatav, et enamus rääkis küberturvalisusest.»

Rääkides, kui kattuv on arusaam küberjulgeolekust kohtumisel, kus osalevad nii Euroopa riigid kui ka näiteks Hiina ja Venemaa, märkis Ratas, et kõnedes ei minda väga detailseks, ning teatakse, et mõnes kohas vaated ei kattu.

«Üldjoontes küberturvalisust mõistetakse üht moodi, aga lisaks on internetivabaduse küsimus. Meie arvame, et nii küberturvalisus kui interneti-vabadus on võimalikud samal ajal,» lisas ta.

ASEMil oli kohal ka Vene peaminister Dmitri Medvedev. Ratase sõnul märkis Medvedev oma sõnavõtus, et Euroopa-Vene majandussuhted olid kümme aastat tagasi paremad kui praegu. «Kui öelda, et kümme aastat tagasi, aastatel 2007–2008 olid majandussuhted paremas seisus, siis tuleb küsida, mis siis juhtus, et halvemaks läks. Küsimus ei ole ju hetkel majanduses, vaid Gruusia ja Ukraina sündmustes – kus meil on erinev arusaam.» PM

Mis on ASEM?

• 1996. aastal esialgu toonase ELi 15 ja seitsme Kagu-Aasia Riikide Liidu (ASEAN) liikme ning Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea asutatud Aasia ja Euroopa kohtumiste sari.
• Praegu on sellel poliitiliste foorumite sarjal 55 liiget: 53 partnermaad ja kaks piirkondlikku organisatsiooni – EL ja ASEAN.
• ASEMi kohtumisi peetakse iga kahe aasta tagant vaheldumisi Aasias ja Euroopas. Brüssel oli enne üleeilset kohtumist üks kord kohtumispaik olnud.
• Eelmine ASEM toimus Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris ja järgmine peetakse Kambodžas Phnom Penhis.