«Mitte mingil juhul ära tagasi tule!»: kirjavahetus läbi raudse eesriide

Foto: Muuseum ja teaduskeskus Latvieši pasaulē.

Raudse eesriide taga elanud inimeste elus oli postisaadetistel eriline koht. Kirjavahetus oli ainuke sild, mis ühendas NSV Liidu okupeeritud Läti elanikke nende kaasmaalastega, kes olid jõudnud läände. KGB-laste valvsat pilku vältida püüdes mõtlesid lätlased välja hulga originaalseid võtteid, kuidas kirjas piiri taga elavatele inimestele märkamatult oma tegelikust elust rääkida. Niisugusest kirjavahetusest on tänaseks saanud olulise tähtsusega ajalooallikas, mida juba üheteistkümnendat aastat uuritakse muuseumis ja teaduskeskuses Latvieši pasaulē.

Riigi 100. sünniaastapäeva eel kutsus muuseum Läti elanikke üles jagama mälestusi suhtlemisest inimestega, kes ei elanud NSV Liidus. Muuseumi esindaja ja ajaloolase Brigita Tamuža sõnul võib 9. ja 10. novembril kell 10-18 tuua Rahvusraamatukogu konverentsikeskusse esemeid, fotosid või kirju, mis aitavad luua ajaloolise mosaiigi.

Muuseumi töötajad kavatsevad kohale toodud materjalid digiteerida, säilitades need sel moel kõigile tulevastele põlvedele. Samuti lülitatakse saadud andmed Euroopa digitaalraamatukogu Europeana kollektsiooni.

Praegu puudub muuseumil oma veebilehekülg, välismaiste ekspeditsioonide ajal kogutud materjali hoitakse Läti rahvusraamatukogus.

Foto: Muuseum ja teaduskeskus Latvieši pasaulē.

Latvieši pasaulē lugu sai alguse 2007. aastal, mil USAs elanud lätlanna Maija Hinkle asutas koos mõttekaaslastega muuseumi oma rahva ainelise ja vaimse kultuuri säilitamiseks ja uurimiseks. Muuseumi hoidlale leiti koht Riias Läti rahvusraamatukogus.

Tamuža nendib, et muuseum tegutseb annetuste, liikmemaksude, projektide ja teiste organisatsioonidega tehtava koostöö najal, kuid hädavajalik on ka riigipoolne regulaarne rahastamine.

«See on viimane võimalus koguda tõendusmaterjale inimestelt, kes lahkusid Teise maailmasõja ajal Lätist. Paarikümne aasta pärast oleks juba liiga hilja,» sõnab muuseumi juhatuse liige Marianna Auliciema.

Raskustest hoolimata on muuseumi esindajad viljakalt tegutsenud ning käinud ekspeditsioonidel Brasiilias, Kanadas, Suurbritannias ja teisteski maades, kust on kogutud rohkelt ajaloolisi fakte.

Kokku on registreeritud 5000 ühikut materjale ja Tamuzǎ sõnul on teist sama palju praegu juba olemas, aga veel registreerimata.

Foto: Muuseum ja teaduskeskus Latvieši pasaulē.

Rahvusraamatukogu keldris muuseumile eraldatud hoiuruumides asuvad kastid, milles säilitatakse esemeid, fotosid, rõivaid eri aegadest ja eri maadest.

Üks eksponaat on näiteks opaal, mille tuntud kütt Arvīds Blūmentāls (kes võib-olla oli üle maailma tuntud «Krokodill» Dundee prototüüp) saatis Lätis elanud täditütrele Ausma Bukovskale.

Samuti leiab esemete seas külalisteraamatu, mis kuulus läti luteri kirikule Argentinas ja mille kinkis muuseumile seal elanud Ilgvars Ozols.

Kanadas elanud lätlanna annetas muuseumile oma ristimiskleidi. Ta ristiti Saldusis, aga pidi juba järgmisel päeval Lätist lahkuma ja sai põgenikuks.

Ekspeditsioonide ajal jõudis suur osa esemetest kodumaale merd mööda. Nii seilas Lätti näiteks ühe USA kiriku nurgakivi ning ameerikalätlasele Juris Bļodnieksile kuulunud auto, mis oli täis kirjutatud nõukogudevastaseid loosungeid ja mida hiljem pruugiti pulmaautona.

Sõjajärgsel ajal saadeti Lätti kõige enam mitmesuguseid tarbeesemeid: käärid, seep, vardad.

KGB oli valvel ja vaatas kirjavahetust läbi, mistõttu mõeldi välja rohkelt kavalaid võtteid, kuidas vajalikku teavet ikkagi edasi anda.

Foto: Muuseum ja teaduskeskus Latvieši pasaulē.

Näiteks lätlane Jānis Rulīņš, kel õnnestus 1940. aastal Inglismaale põgeneda, sai oma ristipojalt kirja, mille ridade vahelt võis välja lugeda kas sidrunimahla või piimaga kirjutatud teksti.

Ristipoeg kirjutas, et elu on väga raske ja paljusid asju lihtsalt ei ole saada. «Mitte mingil juhul ära tagasi tule!» hoiatas ta ristiisa.

Paraku juhtus ka nii, et kirjad ei jõudnud ettenähtud saajani. KGB ei suutnud loomulikult läbi vaadata kõiki kirju ja pakke, aga põhimõtteliselt võis see alati juhtuda, mispärast inimesed pidid olema äärmiselt ettevaatlikud. Nõukogude Liidu haihtumise järel muutus kõik, muutus ka läkituste sisu. Lätti hakati saatma luksusesemeid: teksapüksid, närimiskumm, videomagnetofonid.

Nüüdseks on tekkinud ühismeedia, millest on kujunenud peamine suhtlusvahend inimestele, keda võivad lahutada tuhanded kilomeetrid. Kuid ei maksa unustada, kui suure tähenduse omandasid kirjad, mis olid kirjutatud inimese enda käega ning mida nii väga oodati mõlemal pool raudset eesriiet.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane