Briti merevägi päästis sada aastat tagasi Eesti iseseisvuse

12. detsembril möödub sada aastat Briti sõjalaevade saabumisest Tallinna lahele. Tegemist oli Eesti Vabadussõja käigule märgilist mõju avaldanud sündmusega, mis suurendas iseseisvussõjas võidelnud sõjaväelaste moraali, heidutas Vene vägesid korraldamast Tallinnale dessant ja kehtestamaks Soome lahes ülemvõim.

Suurbritannia laevastiku tähtsust Vabadussõjas ilmestab ehk kõige paremini Eesti sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneri kirjeldus 1930. aastal ilmunud mälestusteraamatus, kus ta sõnas: «Kui Inglise laevastik ei oleks 1918. aasta detsembris tulnud Tallinna, oleks meie maa ja rahva saatus kujunenud küll sootuks teisiti, kui ta praegu on, — meie oleksime sattunud enamluse keerisesse.»

Sama kinnitas intervjuus Postimehele Eesti Meremuuseumi teadur Arto Oll, kelle sõnul oleks ilma Suurbritannia abi ja mereväeta võinud Eesti Vabadussõda raugeda Nõukogude Venemaa Balti laevastiku dessandiga Tallinnasse juba 1918. aasta lõpus või 1919. aasta alguses.

Nimelt ei pööranud Eesti valitsus mereväele iseseisvuse väljakuulutamise järel erilist tähelepanu, see aga jättis Eesti haavatavaks Balti laevastiku võimalikule pealetungile merelt.

Vahetult enne Suurbritannia laevastiku saabumist oli Vabadussõja rinne vähem kui saja kilomeetri kaugusel Tallinnast. Vene vägede plaan korraldada pealinnale dessant oleks tähendanud, et Eesti väed poleks suutnud vaenlasele vastu panna, dessantvägedega oleks liitunud Tallinna lähedale jõudnud punaväelased ja Vabadussõda oleks lõppenud üksnes kuu või paar pärast selle algust.

Briti laevastiku saabumine Läänemerele mõjus Venemaale olulise heidutusena, see pakkus Eestile olulise julgeolekugarantii ja kindlustas Tallinna kaitse mere poolt, leidis kevadel sel teemal Tallinna Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Oll.

Juhuste kokkulangemine

Briti eskaadri jõudmine Tallinnasse oli pikisilmi oodatud sündmus, sest Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond mõistis välisabi ja Lääne-Euroopa poliitilise toetuse vajalikkust riigi iseseisvuse püsimisel. Enim loodeti Suurbritanniale, kellelt sooviti majanduslikku ja sõjalist toetust, et saada üle sõjatüdimusest ja hirmust suure idanaabri ees.

Briti vägede saabumisele eelnes ligi aastapikkune töö diplomaatiliste suhete väljakujundamiseks. Juba 1918. aasta aprillis sõitis Londonisse Eesti välisdelegatsiooni liige Ants Piip, kes kohtus Suurbritannia kõrgete võimuesindajatega ja esitas novembris Suurbritannia valitsusele ametliku palvekirja maa- ja merevägede, relvastuse ja toiduainete saatmiseks Eestisse.

Ants Piip - Eesti esimene välisesindaja Londonis

Ants Piip Foto: Eesti Filmiarhiiv

(28.02.1884 – 1.10.1942)

Ants Piip oli Eesti Vabariigi üks silmapaistvamaid poliitikuid, diplomaate ja õigusteadlasi. Lisaks sellele, et Piip oli vastloodud vabariigi esimene välisesindaja Londonis ning mängis seeläbi tähtsat rolli diplomaatiliste suhete loomisel Ühendkuningriigiga, oli ta 1920. aastal Eesti peaminister, pärast seda mitmel korral välisminister ja aastatel 1923-1925 esimene korraline esindaja Ameerika Ühendriikides. 

Paraku jagas Piip saatust teiste omaaegsete poliitikutega. Ta vahistati 1941. aasta juunis NKVD poolt ja saadeti Nõrobi vangilaagrisse, kus ta veidi enam kui aasta hiljem suri.

Kuigi Suurbritannia otsustas Eesti Maanõukogu de facto iseseisva valitsusena Eestis toetada juba 1918. aasta mais, ei olnud Ühendkuningriigi valitsuse otsus saata Tallinnasse laevastik ja relvaabi seotud üksnes suurriigi toetusega Balti riikide iseseisvuspüüetele ja Eesti diplomaatide hea tööga.

Esimese maailmasõja lõppedes, 1918. aasta novembris, seisid britid silmitsi uudse seisukorraga. Oluline tasakaalustav merejõud Saksamaa oli sõjas lüüa saanud ja Nõukogude Venemaa näol oli tekkinud ettearvamatu riiklik moodustis, mis ähvardas Läänemerel ülemvõimu saavutada.

Ühelt poolt olid britid huvitatud Saksa sõjalaevastiku väljatõrjumisest Läänemerelt, teisalt kardeti kommunismis peituvat hädaohtu kogu maailmale. Balti riigid näisid pakkuvat võimaluse luua puhver, mis pakuks kaitset ühelt poolt Saksamaa domineerimise ja teisalt kommunismi leviku vastu.

Otsus toetada Balti riikide iseseisvuspüüdlusi ja varustada kohalikke valitsusi relvastusega, võimaldas Suurbritannial osutada vastupanu Euroopasse tungivale Punaarmeele ilma Nõukogude Venemaale sõda kuulutamata. Oli üksnes juhus, et 1918. aastal langesid Suurbritannia huvid kokku vastloodud Eesti Vabariigi taotlustega.

Operatsioon Red Trek

Ülesande moodustada laevastikuüksus ja alustada Läänemerel operatsiooni Red Trek sai 24. novembril kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclair ja kaks päeva hiljem sõitsid Šotimaa mereväebaasist välja Läänemere eskaadri moodustamiseks ette nähtud alused.

Baltikumi poole asus teele viis kergristlejat – Calypso, Caradoc, Cassandra, Ceres ja eskaadri lipulaev Cardiff, lisaks üheksa V- ja W-klassi hävitajat, seitse miinitraalerit, kaks miiniveeskajat ja kolm tankerit.

1917. aastal valminud HMS Calypso tuli Eestile Vabadussõtta appi. Briti mereväe teenistuses oli ta kuni 1940. aastani, mil ta uppus Itaalia allveelaeva torpeedorünnakus. Foto: Eesti Filmiarhiiv

 

Eskaadrisse kuulunud sõjalaevad olid ehitatud aastatel 1916 kuni 1918, seega oli tegemist uute, tehnoloogiliselt moodsate, kiirete ja manööverdamisvõimeliste alustega. Laevadel oli mitmekesine relvastus, mis koosnes peal- ja allveerelvadest, nagu torpeedod, meremiinid, süvaveepommid.

Kuigi Läänemerele saadeti uued ja kallid alused, oli Suurbritannia operatsiooni planeerides ettevaatlik ja konservatiivne. Eskaadril oli keelatud astuda lahingutegevusse Balti laevastiku või mandril sõdiva Punaarmeega, välja arvatud juhul, kui eskaadri ülem lahingutegevust vältimatult vajalikuks peab.

Tegemist pidi olema üksnes kontrollretkega selgitamaks välja üldine olukord ja Saksa väeosade tegevus Baltikumis. Balti riikide varustamine relvastusega oli teisejärguline eesmärk, seejuures lubati Eesti armeele relvastust jagada vaid juhul, kui see on distsiplineeritud ja allub kohalikule valitsusele.

Briti laevastiku operatiivbaasiks Läänemerel sai Kopenhaagen, kus remonditi aluseid, vahendati infot kodumaaga ja varustati laevu kütuse ning tarbeainetega. 28. novembril Taani pealinna jõudes kohtus Sinclair Eesti saadiku Karl Menninguga, kes andis ülevaate Eesti keerulisest olukorrast ja rõhutas vajadust saata Briti eskaader Tallinnasse, et vältida Eesti okupeerimist bolševike poolt.

Veendunud olukorra tõsiduses, alustas Sinclair teekonda Balti riikide poole ja jõudis 1. detsembril Liepāja sadamasse Lätis.

Edwyn Alexander-Sinclair - Jüüti merelahingu sangar

Edwyn Alexander-Sinclair Foto: Eesti Filmiarhiiv

(12.12.1865 – 13.11.1945)

Maltal sündinud ja juba 14-aastaselt kadetina Suurbritannia Kuningliku Mereväe teenistusse astunud Sinclair läks kodumaal ajalukku 1916. aastal aset leidnud Jüüti merelahingus osalemisega. Nimelt tehti selle lahingu esimesed lasud Saksa torpeedolaevade suunas tema laevalt.

Pärast Briti eskaadri tegevuse juhtimist Läänemerel sai temast Portsmouthi dokkide admiraljuhataja, 1922. aastal ülendati ta viitseadmiraliks ja 1926. aastal admiraliks. Erru arvati ta 1930. aasta detsembris. Sinclair suri 13. novembril 1945. aastal. 2015. aastal avati Tallinna vanalinnas Šoti klubi hoovis Edwyn Alexander-Sinclairi mälestusbüst.

Teekond Tallinnasse

Pärast mõningast tutvumist olukorraga Lätis otsustas Sinclair laevastiku siiski Eestisse viia, hoolimata Rootsist saabunud infost, mille kohaselt ilmus Tallinna ümbrusesse kümme Venemaa Balti laevastiku alust. Kuigi hiljem selgus, et see oli valeinfo, olnuks soov Punalaevastikuga kokkupuutumist vältida piisav põhjus Eestisse mitte sõita.

Tallinna Teataja andis 2. detsembril esiküljel teada, et Inglise laevastiku eelvägi on jõudnud Liibawi (Liepāja) sadamasse. Foto: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

Siiski leidis Sinclair, et eskaadri jäämine Lätti näidanuks Suurbritannia hirmu Balti laevastiku ees, see suurendanuks omakorda Nõukogude Venemaa laevastiku enesekindlust ja tekitanuks moraalselt suuremat kahju. Kõhkleval seisukohal Briti admiraliteet nõustus Sinclari seisukohaga ja 4. detsembril alustas eskaader teekonda Tallinna poole.

Paraku jäi sõit lühikeseks. Öösel Saaremaast möödudes sõitis kergristleja Cassandra miinile, plahvatuses kaotas elu 11 mereväelast ja alus uppus. Õnnetus andis miiniohust selgelt märku ja laeva kaotusest löödud Sinclair andis korralduse pöörduda tagasi Kopenhaagenisse.

HMS Cassandra, 1917. aastal valminud kergristleja, millel oli meeskonda 327 meest, kiirust 29 sõlme. Laev sattus Saaremaa lähistel miinile ja uppus kõigest aasta vanusena. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Sellisena pildistas lehviksonar HMS Cassandra vrakki merepõhjas. Foto: Veeteede amet

 

Kuulnud Cassandra uppumisest, kaalus ehmatanud Briti admiraliteet operatsiooni peatada ja eskaadri Suurbritanniasse tagasi tuua. Ent taas sai määravaks kartus suurriigi maine pärast – arvati, et Läänemere missiooni lõpetamine vaid ühe laeva kaotamise pärast poleks olnud Suurbritanniale kohane.

Seega võttis Sinclair uuesti suuna Läänemerele ja jõudis 9. detsembril taas Liepājasse. Edasist teekonda Tallinnasse ei julgenud Sinclair Cassandra uppumise järel siiski ette võtta, sest teati, et miinidest oli puhastatud vaid kohalikele lootsidele tuttav kitsas laevatee.

Briti meremehed Lätis Liepaja sadamas. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Samal ajal otsustas Eesti ajutine valitsus brittide ootuses anda polkovnik Johan Laidonerile volituse sõita koos mereteed tundvate lootsidega Suurbritannia laevastikule Liepājasse vastu ja juhatada eskaader läbi miiniväljade Tallinnasse.

Kui Laidoner 11. detsembril Lätti jõudis, kohtus ta kohe Briti eskaadri lipulaeval Sinclairiga ja tutvustas oma eesmärki aidata inglise laevastik Eestisse toimetada. Laidoner jättis Sinclairile hea mulje ja veel sama päeva õhtul alustati teekonda Tallinna suunas.

Lootside juhendamisel läbiti ohtlik teekond ilma ühegi õnnetuseta ja Tallinna reidile jõuti 12. detsembril, kontradmiral Sinclairi sünnipäeval. Lipulaeva Cardiff pardal kohtus Sinclair Eesti Ajutise Valitsuse esindajate ja Peastaabi ülema kindralmajor Andres Larkaga, pärast mida lubas kontradmiral järgmisel päeval relvastuslaadungid Tallinna sadamas kaile laadida. 

Britid kohtumas Eesti juhtidega. Tagareas Briti mereväeohvitserid, esireas vasakult kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclair, peaminister Konstantin Päts ja ülemjuhataja Johan Laidoner. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Kõik Eesti suuremad ajalehed rõõmustasid oma esikülgedel inglaste laevastiku saabumise üle. Foto: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

Esimesed lasud Punaarmee vastu

Eesti kriitilist olukorda mõistes otsustas Sinclair hoolimata talle antud ettekirjutustest saata kaks kergristlejat ja viis hävitajat Kunda lahte eesmärgiga avada Punaarmee arvatavate positsioonide vastu suurtükituli. Eskaadri lipulaeval sõitis kaasa vaenlase võimalikke asukohti hästi tundnud, tol hetkel kaugsõidukapten, hiljem Eesti Merejõudude juhatajaks saanud Johan Pitka.

Johan Pitka Foto: Eesti Filmiarhiiv

Esimesed mürsud lasti 14. detsembril Kundale, seejärel avati suurtükituli Punaarmee arvatavate tugipunktide pihta Aseris ja Purtses, kus silla purustamisega suudeti Punaarmee varustus- ja sideliinid tagalaga läbi lõigata.

Neis sündmustes etendas olulist rolli nii Pitka kui Sinclairi isik. Arto Olli sõnul poleks tõenäoliselt ei ajutise valitsuse liikmed ega Eesti kõrgem sõjaline juhtkond suutnud admiral Sinclairi veenda lahingutegevuses osalema, küll aga suutis seda kontradmiraliga hea üksteisemõistmise saavutanud Pitka, keda Sinclair nimetas optimistiks ja kõige praktilisemaks meheks, keda ta elus kohanud.

Olles Eesti kõrgemast sõjalisest juhtkonnast üks väheseid suurepärase inglise keele oskusega mehi, kes tundis hästi ka brittide merendustraditsioone ja -poliitikat, suutis Pitka kogu sõja vältel kooskõlastada brittidega Eesti mereväe tegevust ning kohati vahendada Eesti sõjavägede ülemjuhataja ja Suurbritannia eskaadri omavahelist suhtlust.

Samas ei või alahinnata ka Sinclairi rolli, kes kõigist ohuteguritest hoolimata otsustas sõita Tallinnasse ja Briti admiraliteedi ettekirjutusi eirates avada tule Punaarmee vastu.

Koostöö võidu nimel

Briti laevad lahkusid Tallinnast Riia suunas 15. detsembril ja pealinn jäi taas merelise rünnaku eest kaitseta. Eskaader naasis Sinclairi juhtimisel Tallinnasse 1918. aasta 21. detsembril, lisaks Tallinna julgestamisele, mereseirele ja üksikute Eesti mereväe dessantide toetamisele suurtükitulega, oli eskaadri kõige olulisem saavutus kahe Balti mereväe aluse vangistamine. Hävitajate Avtroil ja Spartak näol, uute nimedega vastavalt Lennuk ja Wambola, said Eesti merejõud olulist täiendust.

Venelastelt vallutatud, hilisemad Eesti mereväe laevad Lennuk ja Wambola Pärnu sadamas. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Jaanuaris võttis Sinclairi asemel eskaadri juhtimise üle Walter Henry Cowan. Kui Vabadussõja alguskuudel oli Suurbritannia laevastiku roll suuresti sümboolne ja kohalike moraali tõstev, siis 1919. aastal jätkunud aktiivne koostöö võimaldas takistada ülekaalult suurema vastase tegevust Läänemerel.

Suurbritannia laevastiku tegevus oli häirekellaks Nõukogude Venemaa Balti laevastiku juhtkonna jaoks, samal ajal Eesti ajutisele valitsusele näitas brittide kohalolek suurriigi toetust Eesti iseseisvuspüüetele.

Kokku tegutses Vabadussõjas 230 Suurbritannia kuningliku mereväe laeva ja võitluses Eesti vabaduse eest langes 118 Briti mereväelast.

Briti sõdurite hauad Kaitseväe kalmistul. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Vapper eestlanna päästis mereväelaste hauad

Eesti Vabadussõjas langenud Briti mereväelaste mälestust hoiavad alal mälestustahvlid Tallinna Püha Vaimu kirikus ning Meremuuseumis, aga ka iga-aastane mälestustseremoonia hukkunud meremeeste haudadel Kaitseväe kalmistul. Nõukogude perioodil päästis Briti meremeeste viimase puhkepaiga hävitamisest kalmistu kauaaegse komandandi Linda Soomre vaprus ja kavalus.

1887. aastal asutatud Sõjaväekalmistust sai okupatsiooniperioodil Nõukogude sõjaväelaste matmispaik ja suurem osa senistest haudadest maeti üle. Briti meremeeste hauad pääsesid ülematmisest, kuna Soomre lasi nende hauaplatsidele vedada mullakoormad ja veenis seejärel aastakümnete vältel Tallinna garnisoni selle mullakoorma vajalikkuses kalmistu hooldamiseks.

2003. aastal avati Tallinnas Pühavaimu kirikus mälestustahvel Läänemerel 1918.-1919. aastatel lahingutes hukkunud Briti sõjaväelaste mälestuseks. Pildil Briti Kuningliku Mereväe ülem Esimene Merelord Sir Alan West ja president Lennart Meri. Foto: RAIVO TIIKMAA / PM/SCANPIX BALTICS

Sel viisil päästis naine 15 inglise mereväelase ja kahe Eesti kindrali hauad ja selle teo eest autasustas Inglise kuninganna Elizabeth II 1994. aastal Soomret vapruse eest Briti Impeeriumi Ordu auliikme ordeniga.

2005. aastal Tallinnas Rahumäe kalmistul Soomre auks mälestustahvli avanud tollane Suurbritannia suursaadik Eestis Nigel Haywood ütles kõnes: «Väga raskel ajal seisis Eesti vabaduse eest langenud Briti sõdurite ja meremeeste haudade säilimise või kadumise vahel üksnes tema. Ja see nõudis uskumatut vaprust ning tahtejõudu, mida saab ainult imetleda.»

Sel aastal meenutatakse Vabadussõjas langenud Briti sõdureid Kaitseväe kalmistul 13. detsembril kell 14 algaval mälestusüritusel, kuhu teiste seas on kutsutud osalema Eesti kaitseminister, Eestit külastavad Suurbritannia mereväelased, Tapal paiknevad kaitseväelased Suurbritanniast ja Ühendkuningriigi suursaadik.