Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/30/11618496t1h9296.jpg)
Pole kahtlustki, et Kreml väetab meelsasti narratiivi, mille kohaselt olid Kertši väina sündmused Kiievi provokatsioon Petro Porošenko (53) valimiskampaania toetuseks. Unustades mainida, et ega Vladimir Putinigi populaarsusele tee kurja, kui vene rahvas pensionireformi asemel ukrainlasi siunab.
Samuti on tõsi, et nii ELilt kui ka NATO-lt abi saav Ukraina ei sammu vankumatul sammul helgesse tulevikku, vaid pigem tuigub korruptsiooni-, vaesus- ja sõjakoorma all näoga lääne poole. Aga see ei muuda fakti, et Ukraina sai veel ühel rindel tunda Vene agressiooni. Ja presidendina on Porošenkol kohustus midagi selle osas teha.
Mitmes piirkonnas sõjaseisukorra väljakuulutamine ja võitlusealiste vene meeste Ukrainasse mitte laskmine ei kõla otsustavalt. Kuid, olgem ausad, kui Ukrainal oleks jõudu Venemaa otsustavalt tagasi lüüa, nad juba teinuks seda.