Ukraina vaimulik: kiriku iseseisvus on Ukraina rahvuse ja riigi säilimise küsimus!

Ukraina õigeusklikud tähistamas õigeusukiriku suurimat püha, lihavõtteid, Kiievis Dnepri jõe paremal kaldal asuvas Petšerski lavras. See õigeusklik suurklooster kuulub Moskva patriarhaadile. Paljud õigeusu kogudused vaatavad oma kuuluvuse osas küsivalt just Petšerski lavra poole, kas see tunnustab Ukraina kiriku isesisesvust. Foto: Sergei Tšuzavkov/AP/Scanpix

Otsus lõpetada Ukraina õigeusu kiriku allumine Moskva patriarhaadile tähendab Ukraina riikluse tegelikku kehtestamist, sest vähendab tunduvalt Kremli võimalusi mõjutada Ukraina ühiskonda, selgitas Ukraina õigeusu kiriku iseseisvuse tähtsust ülempiiskop Evstrati. 41-aastane Ukraina õigeusu kiriku Kiievi patriarhaadi püha sinodi (kirikuvalitsuse) sekretär Evstrati (kodanikunimega Ivan Zorja) on Ukrainas üks menukaimaid vaimulikke.

Miks on Ukrainale õigeusu kiriku autokefaalia (iseseisvus) nii tähtis? Pärast Nõukogude Liidu lagunemist elasite kogu aeg kanooniliselt Moskvale alluva kirikuga, kuid nüüd te enam nii ei taha. Miks?

Kõigepealt, sotsioloogiliste küsitluste andmetel peab üle 70 protsendi Ukraina elanikest end õigeusklikuks. Ukrainas elab ligi 30 miljonit õigeusklikku. (Iseseisvudes saab Ukraina kirikust maailmas suuruselt teine õigeusu kirik Venemaa järel ja Rumeenia ees – J. P.) Tähtis on mõista, et õigeusu tava seob kohalikud kirikud selliste teguritega nagu rahvas ja selle riiklus.

Apostlite õigus (õigeusu kiriku kaanonid – J. P.) ütleb, et igal rahval on oma piiskop, iga rahva kirikul on oma administratiivne juht, kes on juhina sõltumatu teistest kohalikest kirikutest. Kirikut võrreldakse tihti laevaga: autokefaalia on sel juhul nagu veekindel vahesein laeval. Normaalolukorras ei sega vaheseinad laeva töötamist, aga kui midagi juhtub, siis vaheseinad sulguvad ning katastroof laeva ühes osas ei kandu edasi laeva teistesse osadesse. Kui negatiivsed nähtused tabavad ühte kohalikku kirikut, siis teised kirikud võivad end selle eest kaitsta.