AJA PEEGEL. Maavärina haavad pole Armeenias veel kinni kasvanud

Inimesed purustatud Spitakis mõni päev pärast 7. detsembril 1988 piirkonda tabanud maavärinat. Foto: Igor Mihhalev/Sputnik/Scanpix

Detsember on Põhja-Armeenias küllap kõige ebameeldivama ilmaga aeg: puhub läbilõikav tuul, sajab kord vihma, kord lund, nii et jalge alla tekib külm räpane löga, mille öine külmetus jääks muudab. Kõige selle taustaks on ilmetud mäed, kust on kadunud suvised eredad värvid ja alles jäänud vaid nukrameelsed hallikaspruunid toonid. Jah, kui Armeeniasse sõita, siis kindlasti mitte detsembris.

Ent meie sõitu ei oleks saanud edasi lükata õitsvate aedade või aprikooside korjamise aega: täpselt 30 aasta eest täpselt samasugusel üdini rõskel detsembrihommikul võpatas Põhja-Armeenia maavärinatõmbluses, mille magnituud oli ligi seitse, kustutades 25 000 inimese elu ja jättes ligi pool miljonit kohalikku elanikku peavarjuta.

Tõsised purustused tabasid Gjumri (toona Leninakan), Vanadzori (Kirovakan) ja Stepanavani linna. Kõige enam sai kannatada aga Spitak, mis pühiti üldse maa pealt minema ja mille 20 000 elanikust hukkus lausa iga viies.