VIDEO: Ukraina täna – mis tegelikult kohapeal toimub?

Ukraina täna. Foto: Alexandr Kosharnyi

Ukrainas käib sõda. Kuid seal riigis on ka palju muud, mis ärevate uudiste kõrval varju jääb. Korjasime kokku mõned Ukrainat iseloomustavad värvikad detailid, et seal toimuvat inimlikul tasandil lihtsam mõista oleks. Kuidas mõjutab sõjaseisukord tavainimese elu?

See juhtus mõni päev pärast seda, kui olin Ukrainast naasnud. President Petro Porošenko kuulutas kümnes Vene riigiga piirnevas oblastis ja Aasovi-Kertši sisevetel välja sõjaseisukorra. Tõsine asi, kuid paraku mitte ootamatu pööre. Sõjategevus Ukraina aladel on nüüdseks kestnud üle viie aasta ning toonud ÜRO inimõiguste ameti andmetel kaasa üle 10 000 hukkunu ja 24 000 haavatu.

Eestlastele on need uudised seda enam alarmeerivad, et meilgi on idas piir Venemaaga. Ajalukku vaadates kattub samuti nii mõnigi muster. Ning kui võtaks tõe pähe kõiki Vene praeguse riigipea avaldusi, ei saaks rahulikku und enam keegi.

Ukraina tegelikkus pole õnneks siiski võrreldav ründajaga Narva all, riikide mastaabid on väga erinevad. Ukraina on üks Euroopa suuremaid riike, Eestist 13 korda suurem, ning elanikke on seal meist 33 korda rohkem. Nii et kandes konflikti tuttavasse mõõtkavasse – kas rahutused Varssavis halvaksid elu Tallinnas? Umbes tuhat kilomeetrit eraldab ka Ukraina idaosa ning tasakaalukat läänt. Ukrainlased ise on suutnud seni säilitada valdavalt tavapärase elurütmi.

Enam kui pooled Ukraina 24 oblastist pole sõjasündmustest haaratud ning Lääne-Ukraina ajaloolistele aladele minnes ei tasu ülemäära muretseda. Hirmu võimendada ning rünnatav riik isoleerida ongi agressori eesmärk. Keegi aga ei suuda kokku arvata kahju, mida on kriisi tõttu kandnud majandus, turism ja lihtne ukraina inimene – suurim kannataja konfliktis. Et sünges gammas uudiste paletile elulisi värve lisada, rääkisin inimestega, kes asjas sees.

Ukraina seadused on elastsed

Olen Ukrainas esimest tundi, kui juba saan üllatuse osaliseks. Kiirusepiirang liiklusmärgil on 50, meie sõidame südamerahus 70ga. Autojuht lagistab minu küsimuse peale meloodiliselt naerda. «Noo, a kuidas siis? Nad sõidaks meist ju mööda nagu seisvast lehmast. Meil Ukrainas käivadki asjad nii! Seadus on rohkem soovitus, kõik teavad – seda saab tsut-tsut venitada ka.» Kui kirjeldan, kui täpselt kiirusepiiranguid Eestis järgitakse, laseb ta mõlemad käed rooli küljest lahti, tõstab pea juurde ja hüüab emotsionaalselt: «Ai-ai-ai!» Samasugune lugu olevat tasulise parkimisega – reeglid on, täitjaid pole. Trahvi võib teha, kuid keegi ei arva, et just tema peab olema see esimene loll, kes seda tasuma tõttab.

Sellise suhtumise taga on võimukandjate vähene autoriteet. Ukrainlased ei karda tunnistada, et nende liidrite hulgas lokkab korruptsioon ning riiki puudutavaid otsuseid langeta

takse omakasu silmas pidades.

Turistile näib Ukraina riigina, kus asjad maksavad uskumatult vähe. Medali teine pool on aga kohalike inimeste vaesus. Sarnaselt meie Kalevipoegadega Soomes käivad ukraina töömehed Poolas. Tihti teevad seda noored mehed ülla eesmärgiga koguda raha, et saaks alustada pereelu. Võõrale maale jääda ei soovi keegi, kuid muud lahendust ei suudeta samuti leida. «No ei, mitte keegi ei taha kolida! Kõik tahavad luua oma pere Ukrainas ja elada kodus, aga sul ei ole see lihtsalt võimalik nende palkadega, mida siin makstakse!» Samaväärse töö eest makstakse Poolas kolm-neli korda rohkem kui kodumaal.