Reportaaž: Läänekaldal muutusteta

Kesklinnas laiutava prügimäele sarnaneva tühermaa taga on Palestiina pealinna Ram Allah‘i uus elamurajoon. Foto: Ainar Ruussaar

• Rahutu Gazaga võrreldes on Läänekaldal rahulikum
• Palestiina pealinna Ram Allah’i on maetud Yasser Arafat
• Jeruusalemma peavad oma pealinnaks juudid ja palestiinlased
• Viimased Palestiina valimised olid 2006. aastal

Tel-Avivi juudist marsajuht ärritub silmnähtavalt, kui ma palun tal sõita Jeruusalemmas võimalikult lähemale kohale, kust lähevad bussid Palestiina Omavalitsuse pealinna Ram Allah'i. «Mida sa sinna ära kaotasid? Seda riiki ei ole olemas ja kui ei ole riiki, siis järelikult ei ole ka seda rahvast olemas,» ütleb ta. Ometigi peatab ta tibukollase marsa Ida-Jeruusalemmas ja näitab käega veidi eemal asuva bussijaama suunas.

Läänekaldal asuvatele Palestiina aladele sõidule eelnesid minu tulutud katsed jõuda kuidagi Gaza piirkonda, kohta, kus peaaegu iganädalaselt kui mitte igapäevaselt on araablaste ja juutide verised kokkupõrked. Paika, kus aeg-ajalt lahvatab sõjale sarnane tegevus ja kust Palestiina äärmuslaste Hamasi sõjaline tiib ründab rakettidega Iisraeli alasid. Karm on elu sellel maalapil ka ilma otsese sõjata – kuu tagasi mõistis Gaza sõjaväekohus väidetava koostöö eest Iisraeliga poomissurma kuus inimest. Hetkel kestab Iisraeli ja Hamasi vahel õhkõrn vaherahu, aga senine ajalugu on näidanud, et neid nõndanimetatud vaherahusid võiks võrrelda esimese jääkirmega.

Gaza konnasilm teeb valu ka juudiriigi suures poliitikas. Novembri keskel lahkus kõlavate sõnade saatel ametist kaitseminister Avigdor Lieberman, nimetades Gaza relvarühmitusega sõlmitud rahu terrorismi ees kapituleerumiseks. Liebermani lahkumine seadis Iisraeli erakorraliste valimiste lävele, mille ärahoidmiseks pidi korruptsioonikahtlusega maadlev peaminister Benjamin Netanyahu olema nagu julgestusnöörita köieltantsija. Jõuluajal sai jõud otsa ning valitsuserakondade juhid leppisid kokku, et ennetähtaegsed parlamendivalimised toimuvad aprillis, korralised pidanuks olema aasta pärast.

Ida-Jeruusalemmas, kus elab palju araablasi, käib liinibuss 206 Palestiina omavalitsuse pealinna Ram Allah'i iga kahekümne minuti tagant. Läänekallast ja Ida-Jeruusalemma lahutava betoonmüüri kontrollpunktis ei huvita Iisraeli sõdureid mitte ükski reisija ja buss isegi ei peatu. Terror ei lähtu ju Iisraelist, vaid vastassuunast. Lisaks on Läänekallas, juutide jaoks Samaariamaa või Juudamaa, keevalisest Gazast tunduvalt rahulikum. Ilmselt ka seepärast, et ligi 2,5 miljoni elanikuga Läänekaldal valitseb osaliselt palestiinlaste mõõdukas Fatah, kelle suhted Gazat kontrolliva Hamasiga on jahedad.

Muidugi on ka Läänekaldal peaaegu iganädalaselt juutide ja araablaste kokkupõrkeid, pole harvad ka juhud, kui Iisraeli sõdurid lasevad mõne ründaja maha, aga seda juhtub pigem suuremate linnade äärealadel. Ram Allah on rahulik üsna jõuka väljanägemisega linn, kus käib vilgas ehitustegevus. Peatänava rahvarohketel kitsastel kõnniteedel müüvad arvukad tänavakaubitsejad ilmselt kõiki maailmas leiduvaid kaupu, muutes kõnniteed veelgi kitsamaks. Hoonete esimesed korrused on väikepoodide päralt, kust võib hinda arvestades osta kõiki maailma kuulsamate kaubamärkide võltsinguid. Märkimisväärselt palju haarab silm suveniiripoode, ehkki kohtan vaid mõnda üksikut turisti.

Kohalikud nimetavad Ram Allah‘i kolmeks vaatamisväärsuseks pisikest vanalinna, peaväljakut ning Yassir Arafati mausoleumi. Peaväljak Al-Manara on tuntud ka lipuväljakuna ja tõepoolest on väljaku keskel vardasse tõmmatud kolm üsna räbaldunud värvilist kangast – kaks Palestiina lippu ja ilmselt pealinna lipp. Kohalikud rääkisid, et aeg-ajalt lehvivad seal ka Palestiina iseseisvust tunnustanud riikide lipud. Nii on keskväljakut kaunistanud ka Põhja-Korea lipp. Moel või teisel on Palestiina iseseisvust tunnustanud 137 riiki, Eesti mitte.

Palestiina pealinna südameks on lipuväljak. Foto: Ainar Ruussaar

Yasser Arafat on läbi ajaloo kõige kuulsam Palestiina poliitiline liider, erakordselt värvikas inimene, kes jõudis oma eluajal olla terrorist ja saada ka Nobeli rahupreemia. Arafat oli mees, kes mingil moel suutis juudiriigiga läbirääkimisi pidada ja 15. novembril 1988 kuulutas ta Palestiina iseseisvaks riigiks. 1994. aastal sai Arafat koos juudiriigi juhtide Yitzak Rabini ja Shimon Pereziga Nobeli rahupreemia. Äärmusislamistide jaoks oli Arafati eraelu veidi liiga värvikas, kuna ta abiellus 61-aastasena kristlase Suha Tawiliga, kes oli tookord 27.

Arafat suri 11. novembril 2004 Pariisi lähedal sõjaväehaiglas, kuhu ta läks ravile verevähi kahtlusega. Vähikahtlus ei leidnud lõplikku kinnitust ning ametlike teadete kohaselt suri 75-aastane mees ajuverejooksu tagajärjel, kuid paljud tema toetajad ja sugulased pidasid surma kahtlaseks. Nii kahtlaseks, et 2012 kaevati tema säilmed Ram Allah‘is hauast välja ja neile tehti toksikoloogiline analüüs. Riideräbalatelt leiti väidetavalt radioaktiivsete ainete jälgi, kuid usutavaid tõendeid Arafati mõrva kohta ei ole.

Arafat ise tahtis, et ta maetaks Jeruusalemma, mida peavad oma iidseks pealinnaks nii juudid kui ka palestiinlased. Isegi teoreetiliselt oleks Arafati matmine Jeruusalemma olnud võimatu ja nõnda puhkab ta Palestiina pealinnas Ram Allah’is. Helesinise veesilma keskele rajatud Arafati haua kohal kõrgub valgest marmorist mausoleum, hauaplaadi taga seisavad ööpäev läbi kaks paraadmundris tikksirget Palestiina sõdurit. Mausoleumi taga on samast valgest marmorist hiiglaslik meie ERM-i meenutav Arafati muuseum, tegelikult Palestiina vabadusvõitluse muuseum, mille fuajees ootab peaaegu olematuid turiste mitu abivalmis inglisekeelset giidi.

Palestiina ajaloo kuulsama mehe Yasser Arafati haud. Foto: Ainar Ruussaar

Buss 406 viib mind Ram Allah‘i keskturult tagasi Ida-Jeruusalemma. Seekord peatavad Iisraeli sõdurid bussi kontrollpostis, uurivad kõigi reisijate dokumente ning pisteliselt ka pagasit. Kõik reisijad peale minu on araablased ja kõigil neil on ette näidata rohelist värvi meie ID-kaardile sarnane pildiga dokument. Minu punast Euroopa Liidu passi nähes huvituvad kõik kolm automaatidega relvastatud sõdurit ja ma pean vastama mitmele tungivale küsimusele, mis on iseenesest sama lihtsad, kui neile antavad vastused. Miks ma Ram Allah’is olin? Kaua ma olin? Kuidas ma sinna sain? Miks ma seal olin? Kellega ma seal kohtusin?

Loomulikult ei ole Iisrael huvitatud, et turistid palestiinlaste kontrollitaval territooriumil käiksid. Seda näitab kasvõi juudiriigi võimude hiljutine nõue ülemaailmselt korterite üürileandmist vahendavale Airbnb-le lõpetada tegevus Palestiina aladel. Siiani pole seda juhtunud ja odavam selle vahendaja kaudu leitav öö Ram Allah’is maksab 10 dollarit. Ka see tähtsusetu seik näitab, et Läänekaldal on muutusteta.

Palestiina omavalitsuse kontrollitud piirkonnad asuvad Gaza sektoris ning Jordani jõe ja Surnumere läänekaldal. Läänekallas paikneb 5882 ruutkilomeetril, seal elab üle 2,5 miljoni inimese. Läänekallas on kokkuleppel Iisraeliga jaotatud kolmeks piirkonnaks – väike osa on täielikult Palestiina kontrolli all, veerandit Läänekallast kontrollivad juudid ja palestiinlased ühiselt ning suur osa on Iisraeli vägede kontrolli all. Ligi 150 uusasunduses elab umbes 150 000 juuti.