Spitzenkandidat’i saatus selgub kevadel

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Europarlamendi maja Strasbourgis.
Europarlamendi maja Strasbourgis. Foto: Gareth Fuller/Pa Wire/Scanpix

Kevadiste eurovalimiste järel selgub, kes jääb peale europarlamendi ja liidunõukogu vahelises kaevikusõjas Euroopa Komisjoni presidendi valimise õiguse üle, ennustab Sophia Russack Euroopa Poliitikauuringute Keskusest (CEPS).

Kas te usute, et 2014. aasta valimiste eel tekkinud nn Spitzenkandidat’i süsteem, kus iga üleeuroopaline parteipere nimetab juhtkandidaadi ja europarlamendis enim kohti saava fraktsiooni esindusnägu saab Euroopa Komisjoni presidendiks, jääb püsima?

2014. aasta oli väga suuresti eksperiment. Teine kord on otsustav, kas selle protseduuri läbi tegevast kandidaadist tõesti saab Euroopa Komisjoni president.

Parteipered algatasid selle protsessi taas, kuid europarlamendis pole nii palju ühtsust kui eelmisel korral. Üks olulisi gruppe – liberaalid (ALDE) – vähemalt ametlikult seda mängu ei mängi.

(Praeguseks välja käidud juhtkandidaadid: sakslane Manfred Weber konservatiive ühendava Euroopa Rahvapartei ehk EPP poolt, hollandlane Frans Timmermans sotside poolt, tšehh Jan Zahradil Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ehk ECRi poolt, sakslanna Ska Keller ja hollandlane Bas Eickhout roheliste poolt – toim.)

Eelmine kord oli parlament väga ühtne – kõik Euroopa-meelsed parteipered panid välja oma juhtkandidaadi. Europarlament oli kiirem ja ühtsem kui [liikmesmaade liidrite kooskäimise kohaks olev] liidunõukogu.

Tagasi üles