Amsterdami seksiäril on rasked ajad (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/21/11730063t1h864d.jpg)
Neli noort vatijopedes meest rüselevad, löövad käega vastu aknaklaase ja lehvitavad Hollandi pealinna Amsterdami tänavail pitspesus poseerivatele naistele, vahendab BBC.
«See on niisama tögamine. Isegi nemad teavad seda,» ütleb üks noormeestest ja viipab bordelli poole. «Nad teavad inglastest. Nad saavad meilt piisavalt raha.»
Kuid paljud enda keha müüvad naised näevad aina enam vaeva, et kliente ligi meelitada, sest nende vaateaknaid varjavad selvepilte klõpsavad turistid, kes on rohkem huvitatud omapärastest piltidest, kui raha eest pakutavast seksist.
/nginx/o/2019/01/21/11730065t1h7ce8.jpg)
Amsterdami esimene naislinnapea Femke Halsema üritab olukorrale lahendust leida ja valmistub esitlema meetmeid, mis seksitöötajaid kaamerate eest kaitseks.
«See on põnevaim tasuta meelelahutus kogu Amsterdamis,» ütleb Frits Rouvoet, kes omab punaste laternate piirkonnas raamatupoodi. Ta kutsub seal töötavaid naisi tihti poodi kohvile, et nad saaksid hetkeks rahu väärkohtlemisest ja heidutamisest, mida nad tänavail taluma peavad.
«Neil pole kuskile pageda,» seletab Rouvoet. «Kui seksitöötajad soovivad elatist teenida, peavad nad akendel seisma, kuid tuleb palju purjus ja röökivaid mehi Inglismaalt, Šotimaalt ja Iirimaalt, kes soovivad pilte teha.
Noored naised üritavad pildistavate turistide eest oma nägusid peita. Paljudele neist on tegu salaeluga. Neist tehtud fotode laadimine sotsiaalmeediasse võib viia pereprobleemideni.
Kristina avab ukse, tema paljast kõhtu tabav jäine tuul paneb ta värisema. Ta kustutab sigareti, sulgeb video nutitelefonis ja juhatab BBC ajakirjaniku lühikese koridori lõppu, kus avaneb uks väikesesse betoonist tuppa. See on soe ja sisustatud vaid vajalikuga. Toas on peegel, must plastmadrats, antiseptiline geel, häirekell ja tuttidega sussid.
«Mulle ei meeldi see (enda keha müümine), kuid mul ei jää muud üle,» ütleb Kristina. Pool tundi tema aega maksab 100 eurot, tunni eest küsib ta 150 eurot. «Säästan oma kahe lapse jaoks, nende tulevikuks. Nad elavad mu emaga Ungaris ja lapsed ei tea, mida teen.»
Kristina kolida ei soovi. Ta meelitab punaste laternate tänaval tüütutest turistidest hoolimata ligi hulga kliente. Tema hollandi keel on hea ja ta väidab, et vahendajat tal ei ole. Kristina müüb oma keha, sest nii on lihtne raha teenida. Ja ta tunneb end oma teenistuspaigas turvaliselt.
Halsema on kaalunud ka ideed välja anda load, mille alusel oleks prostituutidel võimalik tegutseda ka väljaspool punaste laternate piirkonda. Kuid paljud seksiäriga seotud isikud kardavad, et see võib naised varjatult tegutsema sundida.
«Amsterdam on juba tuntud kui prostitutsiooni pealinn,» ütleb inimkaubitsemise ohvritega töötav Karin Werkman. «See samm kinnistaks seda staatust. Prostitutsioon suureneks kodudes ja hotellides. Naised muutuksid nähtamatuks.»
Keegi ei tea täpselt linna seksiäris töötavate naiste arvu. Seda kirjeldatakse musta numbrina.
«Mõne uurija sõnul on neid 4000, teised arvavad, et 8000. Mõned arvavad, et 10 protsenti neist on inimkaubitsejate ohvrid, teiste hinnangul on seda 90 protsenti neist,» ütles Rouvoet «Isegi kõige väiksemaid hinnanguid kokku lüües müüb 400 tüdrukut end tahtevastaselt. Põhimõtteliselt vägistatakse neid iga päev. See ei aita, kui nad mujale linna ära kaotatakse.»