Afganistani põrgust pääsenud kaks eestlast meenutavad hirmu, nälga ja «suurt tänutunnet» (17)

Ainar Ruussaar
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Farahrudis asunud 411. pataljoni eriüksus saabus veebruaris 1986 tagasi luurekäigult. Alar Nigul on tagareas teine.
Farahrudis asunud 411. pataljoni eriüksus saabus veebruaris 1986 tagasi luurekäigult. Alar Nigul on tagareas teine. Foto: Erakogu

15. veebruaril 1989 hüppas 45-aastane kindralleitnant Boriss Gromov maha viimaselt Afganistanist lahkunud Nõukogude armee soomukilt ja marssis mööda Amudarja jõe Rahvaste Sõpruse raudsilda Usbekistani poolele, et kanda ette vägede edukast väljaviimisest. Mõni soomuk eespool lahkus sellest võõrast sõjast ka viimane eestlane.

Paar kuud varem andis kindral Gromov pressikonverentsi, kus kinnitas, et Nõukogude vägede väljaviimine ei ole lüüasaamine selles enam kui üheksa aastat kestnud sõjas. «Mitte ükski meie väeüksus, ka kõige väiksem, pole mitte kunagi taganenud. Sellepärast ei saa rääkida lüüasaamisest,» kinnitas kindral Kabulis ajakirjanikele. Gromov valetas.

Kommentaarid (17)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles