Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/24/7861084t1h2d50.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/18/11799659t1h9da9.jpg)
Euroopa teadust ja innovatsiooni võivad ees oodata head ajad, seda isegi hoolimata ähvardavalt läheneva Brexiti ennustamatust mõjust.
Mitte kunagi varem pole Euroopa Liit eraldanud valdkonnale nii palju raha, kui eelarveperioodiks 2021–2027 kavandatud rekordilised 100 miljardit eurot. Kõik selleks, et Vana Maailm püsiks ülejäänud maailmaga võrreldes konkurentsivõimeline.
Hiigelsuurte arvude ja keeruliste teadusprojektide keskmes mängib Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadis peadirektori asetäitjana olulist rolli eestlanna Signe Ratso. Eelmisel aastal sai temast kolmas Euroopa Komisjonis sedavõrd kõrgele ametikohale tõusnud Eesti ametnik.
Millised kitsaskohad jäävad silma seoses teadusuuringute ja innovatsiooniga Eestis? Kuidas erinevad Eesti probleemid võrdluses teiste ELi riikidega?
EL on seadnud eesmärgi, et teadusele ja innovatsioonile peaks minema kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), sellest üks protsent avalikust sektorist ja kaks protsenti erasektorist. Selleni pole Euroopas jõutud.
Eesti arve vaadates tuleb avalikust sektorist 0,6 protsenti, mis on küll ELi keskmisest kõrgem, aga jääb alla ühe protsendi. Positiivne märk on möödunud aasta lõpus saavutatud erakondadeülene kokkulepe, mille kohaselt peaks uus valitsuskoalitsioon rohkem ühe protsendini jõudmisse panustama. Tõehetk saabub aga siis, kui uus valitsuskoalitsioon on koos.
Eesti jääb eelkõige maha eraettevõtete investeeringutes, ja siin on mitu põhjust. Meil on suurem osa väikeseid või keskmise suurusega ettevõtteid, kellel on vähem võimekust seda teha. Aga probleem on ka see, et seda ei teadvustata piisavalt.