Nutitelefon lukustab aukultuuri ohvri mobiilsesse vanglasse

Iga aasta 21. jaanuaril koguneb rahvas GAPFi eestvõtmisel Uppsalasse Fadime Şahindali hauale, et meenutada just sel päeval 2002. aastal oma isa käe läbi surnud noort naist, kellele pere pani pahaks iseseisvust ja soovi valida ise endale elukaaslane. Pildil mälestajad tema haual mõne aasta eest. Foto: GAPF

Juba aastaid peab Iraagi kurdide aladelt pärit Sara Mohammad Rootsis visa võitlust auvägivalla vastu ning on selleks asutanud ühenduse nimega GAPF – lühendi taga peitub austusavaldus kahele noorele naisele, kelle tapsid pere au kaitsmise ettekäändel nende oma lähedased. Aktivist usub, et ainuke võimalus vältida selliste veretööde kordumist on ühiskonnale selgeks teha, et leidub emasid ja isasid, kes on valmis oma lapse vastu käe tõstma ainuüksi näiteks kooliteel viivitamise pärast.

Te pole auvägivalla küsimustega mitte ainult väga pikalt töötanud, vaid olete oma nahal kogenud, mis tunne on selle all kannatada. Kuidas jõudsite teiste ohvrite abistamiseni?

Kui ma 1993. aastal Rootsi saabusin, oli mul kaasas ränk pagas aukultuuriga seotud vägivallast ja survest. Alates sellest, et minu elu oli täis räiget vägivalda ja piiranguid, kuni selleni, et mu oma ema korraldas mu suguelundite moonutamise – ta tellis protseduuri ühelt eakalt naiselt.

Lisaks püüdis mu vend sundida mind abielluma mehega, keda ma polnud kunagi varem näinud. Ma põgenesin pulmapäeval ja peitsin ennast viis kuud. Siis pöördusin koju tagasi ning palusin vabandust, et kuidagi edasi elada. Mulle anti andeks. Pärast seda lubati mul edasi õppida