:format(webp)/nginx/o/2016/10/03/5916097t1hce49.jpg)
Venemaa ühe kuulsama opositsioonipoliitiku Boriss Nemtsovi mõrvast möödunud nelja aasta jooksul ei ole Venemaa uurijad suutnud välja selgitada, kes selle kuritöö tellis.
Venemaa julgeolekuteenistus FSB koos politseiga võtsid küll nädala jooksul pärast Nemtsovi tapmist vahi alla viis tšetšeeni rahvusest meest, kellele Moskva ringkonnkohus mõistis 2017. aastal pikad karistused. Tapmises süüdistatud Zaur Dadajev sai 20 ning mõrva organiseerimisele kaasa aidanud Anzor Gubašev 19, tema vend Shadid Gubašev 16, Temirlan Eskerhanov 14 ja Hamzat Bahajev 11 aastat range režiimiga vangistust.
Ajakirjandus on viidanud Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Boriss Nemtsovi leppimatutele vastuoludele, samuti Tšetšeenia diktaatorist juhile Ramzan Kadõrovile, kuid ühtegi tõendit nende väidete ja mõrva tellija kohta pole avalikkuse ettejõudnud ja seetõttu on tegemist vaid oletusega. Kadõrov ise ja Venemaa ajakirjandus on levitanud versiooni, et mõrv oli moslemite kättemaks Nemtsovi islamivastaste avalduste eest.
Mõrv Kremli lähedasel sillal
2015. aasta 27. veebruari hilisõhtul jalutas 55-aastane Nemtsov koos tüdruksõbraga üle Kremli lähedal asuva silla oma kodu poole. Kell 23:31 tulistati poliitiku suunas kuus lasku, neli kuuli tabasid meest kuklasse ja selga ning Nemtsov suri sündmuskohal.
Mõrva ainsaks tunnistajaks jäigi Nemtsovi tüdruksõber Anna Duritskaja, kuid šokis naine suutis meenutada vaid seda, et tapja põgenes heledat värvi autoga. Auto marki ja numbrit naine meenutada ei suutnud, valvekaamerad mõrvahetke ei jäädvustanud.
FSB endine direktor Nikolai Kovaljov nimetas hämmastavaks seda, et tapjad ei üritanudki Duritskajat rünnata, ehkki tavaliselt ei jäeta tellimusmõrvade puhul tunnistajaid ellu. Ajaleht Kommersant kirjutas uurijatele viidates, et mõrvar ei olnud ilmselt professionaal, kuna kõik Nemtsovi pihta tulistatud padrunid olid erinevatest partiidest ja valmistatud erinevatel aegadel ning erinevates relvatehastes.
President Putin andis koheselt korralduse moodustada Nemtsovi mõrva uurimiseks eraldi rühm, kuhu kaasati ka FSB uurijad. 7. märtsil teatas FSB juht kahe kahtlusaluse tšetšeeni kinnipidamisest, hiljem peeti kinni veel kolm kahtlusalust. Üks kahtlusalune lasi ennast kinnipidamisel Tšetšeenimaa pealinnas Groznõis granaadiga õhku. Zaur Dadajev tunnistas ennast mõrvas süüdi ja väitis selle motiivina Nemtsovi islamikriitilisi avaldusi, hiljem ütles Dadajev tunnistusest lahti ja väitis, et see «peksti» talt uurimise käigus välja.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/21/6805915t1h95f1.jpg)
Jõuline ja julge Nemtsov
Nemtsovi poliitiline karjäär president Boriss Jeltsini toetajana oli tähelepanuväärne - ta oli Nižni-Novgorodi oblasti kuberner, riigiduuma saadik ning lühikest aega Venemaa energeetikaminister ja asepeaminister. 1999. aastal toetas ta avalikult Vladimir Putini kandidatuuri presidendivalimistel, kuid asus üsna pea juhtima opositsiooni ning Putinit kritseerima.
2004. aastal toetas ta Ukraina «oranži revolutsioonina» tuntud protestiväljaastumisi, meeleavaldusi ja streike, mis tõid presidenditoolile läänemeelse Viktor Juštšenko. Murranguliseks sai 2010. aasta, mil Nemtsovi ja Putini vastasseis sarnanes võitlusele. 2010. aasta kevadel kirjutas ta alla opositsiooni nõudmisele, et Putin peab tehtud vigade ja korruptsiooni tõttu ametist lahkuma, misjärel keelati suurtel Kremli kontrolli all olevatel telekanalitel Nemtsovi intervjueerimine ja saadetesse kutsumine. Tema peamiseks avalikuks tribüüniks jäid opositsiooniline raadiojaam Eho Moskvõ ja telekanal Dožd.
Putin ja teda toetanud poliitikud süüdistasid Nemtsovi korduvalt autoritaarsuses ning seadsid tema kohale kahtlustused riigi raha riisumises 1990-ndatel aastatel, kuid ühtegi reaalset süüdistust tema vastu ei esitatud. Nemtsov omakord kaebas Putini laimu eest kohtusse, kuid kohus ei võtnud tema hagi vastu. Euroopa parlamendis esinedes andis ta Eestis valitud saadikule Kristiina Ojulandile üle «Nemtsovi nimekirja» isikutest, kellele Euroopa Liit peaks kehtestama sanktasioonid ja sissesõidukeelu. Selle nimekirja «esinumber» oli president Vladimir Putin. 2014. aastal kritiseeris Nemtsov Venemaa sõjategevust Ida-Ukrainas ning Krimmi annekteerimist.
Venemaa võimud püüdsid omakorda opositsioonipoliitikut survestada. Vana-aasta õhtul 2010 võttis Venemaa miilits Nemtsovi võimudega kooskõlastamata miitingu korraldamise eest vahi alla ja kohus määras talle 15-päevase aresti. 2012. aasta augustis süüdistati Nemtsovi Kremli-meelse blogija Maksim Perevalovi väidetavas ründamises ja prokuratuur algatas tema suhtes kriminaalasja, mis kohtusse ei jõudnud.
Omamoodi suhe oli Nemtsovil tšetšeenidega. Esimese tšetšeenia sõja ajal organiseeris Nemtsov enam kui miljoni venemaalase allkirjad nõudmisele verevalamine lõpetada. 2002. aasta oktoobris, kui tšetšeeni terroristid hõivasid Moskvas Dubrovka teatri, nimetasid terroristid Nemtsovi ühe Venemaa poliitikuna, kellega nad on valmis läbirääkimisi pidama. Pärast seda, kui Ramzan Kadõrovist sai 2007. aastal Tšetšeenimaa diktaator, asus ta Kadõrovit teravalt kritiseerima.
Kui islamiterroristid ründasid 2015. aasta jaanuaris Pariisis staiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust ning tapsid 12 inimest, nimetas Nemtsov toimunut oma blogis «islami inkvisitsiooniks». Pärast seda hakkas opositsioonipoliitik saama sotsiaalvõrgustikes anonüümseid tapmisähvardusi.
Kolm tundi enne mõrva andis Nemtsov võimukriitilise raadiojaama Eho Moskvõ otse-eetris intervjuu, milles kritiseeris president Putinit taas sõja pärast Ukrainas ja süüdistas riigipead korruptsiooni mahitamises.
Nemtsovi advokaadid nõudsid mõrvajuurdluse käigus, et kohtusse tuleks ütlusi andma ka Tšetšeeni isevalitseja Ramzan Kadõrov, kes keeldus ja teatas, et ei näe kohtualustel tšetšeenidel mingit süüd ning soovitas mõrva jälgi otsida Ukrainast ja Ameerika Ühendriikidest.
/nginx/o/2015/03/04/3833823t1h6fae.jpg)
Boriss Nemtsov maeti 3. märtsil 2015 Moskva Trojekurovo kalmistule, tema matuserongkäigus oli ligi 50 000 inimest.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)