Rein Oidekivi: Venemaa plaanides võib olla tahe tõrjuda Ukraina Mustalt merelt

• Krimm on aastakümneid olnud militariseeritud ja kriminaalne koht
• Venemaa huvi võib olla Ukraina ranniku kontrolli alla võtmine

Venemaa plaanides võib olla Ukraina tõrjumine Musta mere rannikult, ütles staažikas diplomaat ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Rein Oidekivi saates «Otse Postimehest».

Krimm oli ja on oma meelsuselt ja ka väljanägemiselt rääkides ikkagi rohkem Venemaa või isegi Nõukogude Liidu nägu. Mitte Ukraina nägu.

Nõukogude Liit ja sovetism on sinna jäänud ja ka nähtaval olnud.

See tähendab, et Ukraina võim Krimmi tegelikult ei jõudnudki – ei nõukogude ajal ega ka pärast iseseisvumist 1991. aastal?

Krimmis väga palju põliselanikke ei ole, neid on seal kuni 15 protsenti, neist üle 10 protsendi on krimmitatarlased, kes pärast Teist maailmasõda deporteeriti Kesk-Aasiasse ja kellest suur osa naasis alles 1980-ndate aastate lõpus. Krimm on alati olnud militariseeritud koht ja seal on elanud inimesed, kes on juurteta. Krimm oli Moskva ja Peterburi järel kõige populaarsem koht, kuhu Nõukogude armee erusõjaväelased tahtsid elama asuda.  

See siis ei võimaldanudki Krimmis «Ukrainat teha»?

Väga paljud Ukraina liidrid kasutasid Krimmis tekkinud olukorda ära. Krimm oli suhteliselt kriminaalne ja väga korrumpeerunud koht 1990-ndatel aastatel ja ka praegu. President Leonid Kutšma eriesindaja Krimmis oli näiteks mees, kelle poeg oli Kutšma tütre abikaasa.

Kuivõrd me võime spekuleerida selle üle, et Krimmi tagasivõtmise plaan oli olemas juba president Boriss Jeltsini ajal?

Ma arvan, et see plaan oli kogu aeg olemas. Maailmas tuntud kirjanik Anton Tšehhov, kes oma viimased eluaastad veetis Krimmi lõunarannikul, on öelnud, et kui näidendi esimeses vaatuses on seinal püss, siis vähemalt viimases vaatuses seda ka kasutatakse. Venemaal on Sevastopolis suur sõjaväebaas ja kui see riik, mille territooriumil sõjavägi asub, ei ole Moskva meelest piisavalt kuulekas, siis see baas hakkab toimetama. Seda me teame ju ka Eesti ajaloost. 1997. aastal sõlmisid Ukraina ja Venemaa lepingu, mis lubas baasil Sevastoopolis olla ning Venemaa justkui maksis Ukrainale isegi renti, mis tegelikult oli tasaarveldus näiteks gaasi eest.

Sevastopoli baas oli siis peamine põhjus, miks Ukraina keskvõim andis Krimmi viis aastat tagasi ilma igasuguse vastupanuta ära?

Venemaa tegelikult kontrollis Krimmi, lisaks baasile ja tegevsõjaväelastele oli seal ka palju erusõjaväelasi. Lepingu järgi võis Sevastopoli baasis olla kuni 25 000 sõjaväelast, kuid erusõjaväelased nende alla ei kuulunud ja keda oli kindlasti mitu korda rohkem.

1997. aastal kohtusin ma Jalta aselinnapeaga, kes oli varem olnud Krimmis asunud KGB puhkekodude varustusala juhataja. Ta väitis, et ainult KGB puhkekodusid oli Krimmis 78, mis näitab, et Krimm oli kogu aeg kontrolli all.

Viis aastat tagasi Ukraina tõepoolest Krimmis vastu ei hakanud ja Kiievist ei antud selleks ka käsku. Ja hiljem me nägime, kuidas pooled Ukraina armee Krimmis asunud ohvitserid läksid Venemaa poolele üle, nende hulgas oli ka Ukraina Muste mere laevastiku ülem.

Transnistria Moldovas, sõjaväebaasid Armeenias, maffiapealiku toetamine Tšetšeenimaa isevalitsejana, Gruusia piiride muutmine, sõdimine Süürias, sõdimine Ida-Ukrainas... Venemaa maalib endast võimsa pildi.

Venemaa eriteenistused on alati teinud väga tihedat koostööd kriminaalsete struktuuridega. Need kriminaalsed struktuurid olid olemas ka Nõukogude Liidus ja 1990-ndatel kerkisid nad lihtsalt esile. Krimmi peaminister Sergei Aksjonov on teadaolevalt olnud seotud ka niinimetatud «Krimmi maffiaga» ja kunagi isegi haavata saanud. Kui ta valiti «roheliste mehikeste» poolt kontrollitud Krimmi parlamendis peaministriks, siis enne seda oli sajakohalises parlamendis tema erakonnal kolm kohta. Hiljem on selgunud, et väga paljud parlamendiliikmed, kes Aksjonovi poolt hääletasid tegelikult sel hetkel majas ei viibinud.

Miks Ukraina idaalasid tagasi ei valluta? Nad on oma armee enam-vähem jalule upitanud ning saanud ka märkimisväärset sõjalist abi.

Kes tahaks Venemaaga sõdida? Kui Venemaa ütleb, et tegemist on Ukraina kriisiga ja kodusõjaga, siis tegelikult see muidugi niimoodi ei ole. Piir Ida-Ukrainas on lahti, Venemaa saadab sinna oma sõjatehnikat ja treenib oma sõjaväelasi teatud operatsioonideks. Võtame Transnistria näite, kellel ei ole Venemaaga ühist piiri, kuid Moldova ei ole teda üle võtnud.

Ma arvan, et Venemaa ei tahagi Ida-Ukrainat päriselt annekteerida. See läheks neile juba puhtalt rahaliselt väga kalliks maksma. Kui Krimmi lähevad suured rahad ja Krimmi sildki läks kõvasti maksma, kuid sellele on suur strateegiline tähendus, siis Ida-Ukraina oleks Venemaa jaoks praegu liiga suur suutäis.

See variant, et Vene sõduri kirsasaabas marsiks mööda Kiievi peatänavat on välistatud?

Hetkel küll. Kuid Venemaa vajas viis aastat tagasi sellist loosungit nagu «Krimm on meie!», sellest sai suur ühiskonda ühendav lugu. Suuri ühiskonda ühendavaid lugusid me Venemaa viimase saja aasta jooksul ei leia. Need on võit Suures Isamaasõjas, Juri Gagarin esimese inimesena kosmoses ja nüüd sai selliseks kolmandaks vaalaks Krimm.

Sellele, et Krimm kuuluks Venemaale, on väga laialdane ühiskondlik toetus. Ei ole märkimisväärset ühiskonnaliidrit, kes ütleks, et Krimm ei ole Venemaa oma. Ka opositsioonis mitte.

Aeg-ajalt võib soliidsusele pretendeerivatest väljaannetest lugeda arvamusavaldusi, et enne peagi toimuvaid presidendivalimisi on sõda Ida-Ukrainas isegi kasulik praegusele Ukraina poliitilisele eliidile. Kuidas me peaksime sellistesse väidetesse suhtuma?

Poliitikud ei saagi seda kasutamata jätta, kuna nad on tegelikult ka sõjas. Venemaa on agressor, kes on okupeerinud osa riigi territooriumist. Venemaa plaanid on kindlasti edasi liikuda. Me teame, kui oluline on Venemaa jaoks Mariupol jam e teame kui oluline on Ukraina jaoks Mariupol (Ukraina kontrolli all olev tööstus- ja sadamalinn Aasovi mere ääres – toim). Kogu Ida-Ukrainast on Mariupolis 38 protsenti tööstusest ning seitse protsenti kogu Ukraina tööstusest.

Ma arvan, et Venemaa huvi on võtta Ukraina rannik kontrolli alla. Venemaa leiab, et Ukraina ei ole mereriik ja võimalus pääseda merele tuleks neilt ära võtta. Kui kogu rannik on Venemaa kontrolli all – sinna kuulub ka Odessa – siis ükskõik milliste rahu- või heidutusjõudude kasutegur Mustal merel oleks üsna väikene.

Võimalus, et Venemaa teeb veel mingi sammu, kasvõi Mariupoli suunas, on olemas?

Probleem jäi ju lahendamata. Tavaliselt räägitakse Krimmist kui turistide meelispaigast lõunarannikust, aga Krimm on märksa suurem – on ka stepialad, kus on põllumajanduslik tootmine. Need alad kaotasid möödunud suvel põua tõttu peaaegu kogu saagi, kuna Dnepri vesi, mis pidi jõudma ka Krimmi, sinna lihtsalt ei jõudnud või jõudis seda väga vähe. Hersonesi oblastit kontrollib Ukraina ja neil on endal ka vett vaja. Magevesi on Krimmis pikka aega olnud suur probleem, isegi turismipiirkonnas on paiku, kus vett antakse loetud tundide jooksul.

Gruusia ja Ukraina on mõlemad Venemaaga sõdinud ja territooriume kaotanud, kuid Gruusia on rohkem edasi jõudnud. Näiteks korruptsioon – Ukrainas ei ole see mitte ainult tajutav, vaid ka nähtav. Miks nad selle tõrjumisega hakkama ei saa? Või nad ei tahagi?

Ukraina võttis oma mudeli puhul 1990-ndatel väga palju eeskuju Venemaast. Kui Venemaal on oligarhid Kremli kontrolli all, siis Ukrainas see niimoodi ei ole. Seal on neli peamist oligarhi, kellel on oma telekanalid ja oma saadikud parlamendis ja see ei ole mitte nähtus vaid süsteem.

Ukraina on üsna vaene ja riik on võimetu pakkuma inimestele piisavalt sotsiaalseid teenuseid. Riigi sõnum on justkui selline, et püüdke nüüd omadega kuidagi ise hakkama saada.

Krimm ja sõda Ida-Ukrainas on kaasa toonud Venemaa vastased sanktsioonid, aga julgen öelda, et nende mõju siia Läände väga välja ei paista. Ja nii võib järeldada, et need sanktsioonid pole piisavalt karmid?

Sanktsioonide mõju on kindlasti olemas ja me saame seda hinnata jälgides Venemaa enda arenguid ja inimeste meeleolu muutumist. Viimase aja arvamusküsitlused näitavad Putini toetuse kukkumist. See «Krimm on meie» ei ole tegelikult jätkusuutlik, see on nagu külmal ajal korraks soojast toast läbikäimine. Teiselt poolt oleme meie liga kärsitud ja ka Lääs ei ole sanktsioonide suhtes olnud järjepidev. Sanktsioonid puudutavad suures osas Putinit ja tema lähikonda, jättes samas puutumata näiteks panganduse. Me teame, et Venemaa juhtiv Sberpank (Venemaa Hoiupank – toim) on Ida-Ukrainas sõjaliselt raha vahendanud kuid samas hoidunud Krimmis toimetamast.

Võib-olla see kõlab liiga julgelt, aga kuni Lääs ei otsusta ennast Venemaa gaasinõelast konkreetselt eemaldada, seni need probleemid jäävad. Putin on ju kehtestanud omapoolsed sanktsioonid Euroopa teatud kaupadele, kusjuures tavaline inimene ei saa aru, kes on ühe või teise sanktsiooni taga. Nad arvavad, et toidukaupade valiku kehvemaks muutumine ongi ainult Lääne mõjutus, kes tahab näljutada. Venemaa keskvõim on samas lubanud, et sanktsioonid on väga head Venemaa enda tööstusele ja põllumajandusele ja kodumaist kaupa tuleb rohkem, aga seda pole juhtunud ja hinnad on märksa kõrgemaks läinud.

Kes on Venemaa järgmine ohver? Kas me võime rääkida «punasest liinist», mida Venemaa ületada ei saa või ei julge?

Tahaks väga loota, et see punane joon ei ole NATO piir. See, mis hakkab toimuma Valgevenes, on väga huvitav. Valgevene liider Aleksandr Lukašenka ei ole lääneriikide jaoks väga vastuvõetav, kuna paljud ajakirjanikud ja poliitikud jäid 1990-ndatel aastatel kadunuks. Ja kõik need luukered on arvatavasti Moskva kappides, mida talle siis aeg-ajalt näidatakse. Lukašenka on teinud üsna julgeid avaldusi, aga samas kui ta ühe sammu teeb, siis ta teeb teise sammu tagasi.

Kui rääkida Ukrainast, siis me ei saa öelda, et need sündmused tulid päris ootamatult. 2007. aastal esines Putin Müncheni konverentsil kõnega, milles ta tõstis väga paljude riigipeade ette oma uue poliitika. NATO toonane peasekretär (Jaap de Hoop Scheffer – toim) ütles, et Putini esinemine oli pettumust valmistav ja mitte kaasaaitav. Me nägime, kuidas Gruusia sündmusi lahendati, ja nüüd Ukraina sündmuste valguses võib tõesti öelda, et see oli pettumust valmistav ja mitte kaasaaitav. Nii et Venemaa on neid signaale ikkagi enne välja saatnud.

Kui rääkida Münchenist, siis sealt on ajalooliselt väga palju signaale tulnud, millest ei ole õpitud. 1923 oli seal «õlleputš» (Adolf Hitleri ebaõnnestunud riigipöördekatse – toim), 1938 oli Sudeedi küsimus ja samal aastal samas kohas Joseph Goebbelsi peetud «kristalliööde» kõne (juutide vastastele pogrommidele tehtud üleskutse – toim).  Kui õelalt märkida, siis võib-olla selle pärast korraldataksegi seal neid rahvusvahelisi julgeolekukonverentse, kuna nendest ei võeta õppust.

Mis peaks juhtuma Venemaal või maailmas üldse, et Gruusia ja Ukraina võiksid taas öelda: meie riik toimib taas oma tegelikes piirides?

Võtmed on Moskvas ja Moskva ei taha rääkida. Moskva huvides on, et ümber oleksid ebastabiilsed riigid. Seni, kuni Ukrainas ja teistes Venemaaga külgnevates riikides on ebastabiilsus ja otsustamatus, on need riigid teatud mõttes Venemaa pantvangid. Moskval on vaja vasallriike.

Ka Eesti julgeoleku puhul on Moskva käitumine ennustatav. Kümme aastat tagasi öeldi, et me oleme paranoilised, nüüd öeldakse, et tegelikult me ei olnud. Eesti oht on selles, et Läänes tuleb järjest rohkem niinimetatud «kasulikke idioote». Paljud vaatlejad on märkinud, et kui Lääs püüdis omal ajal Venemaaga koostööd teha ja rahastas näiteks sealset võitlust korruptsiooniga, siis see kukkus läbi ja Venemaa on hoopis oma korruptsiooni Lääne-Euroopasse eksportinud, kus see toimib üsna hästi.

Olen kuulnud väiteid, et 30 aastat tagasi lõppenud esimese «külma sõja» ajal inimestel mentaalselt lihtsam elada kui nüüd, teise «külma sõja» ajal.

See on Venemaa üks eesmärke ja ka Läänes mõeldakse üha rohkem, et siis olid mingid paika pandud reeglid ja Venemaa oli suhteliselt isoleeritud, aga alati sai ka läbirääkida. Sellist nostalgiat võis päris palju tajuda ka lääneriikide kindralite hulgas, kellest enamus on nüüdseks pensionil. Selline mõtteviis on väga ohtlik. Venemaa üritab praegu jätta muljet, et suur probleem on pingete kasvamine just Läänemere regioonis ja sunnib unustama, et Ukrainas toimub ka midagi. Venemaa mängib ka sellele, et lääneriigid väsivad Ukraina sõjast ära.