«Ainult pime ei näe Ukrainas muutusi!»

Roman Selivatšov koduateljees, kus valmivad tema ikoonid. Maalijal on viimastel aastatel märgatavalt vähem suuri tellijaid, nagu kirikud ja ärimehed. Ka raha on seetõttu vähem, aga Romani sõnul tunneb ta sellest hoolima ennast hingeliselt paremini kui varem. Foto: Jaanus Piirsalu

Viis aastat tagasi mais valisid Ukraina elanikud pärast Maidani revolutsiooni ja Donbassi sõja alguses 55-protsendilise toetusega kohe esimeses voorus Petro Porošenko uueks presidendiks. Nüüd on ennast Euroopa-meelse poliitikuna positsioneerinud riigipeal suuri raskusi tagasivalimisega.

Postimees kohtus Kiievis kolme perega, et uurida, mis on nende elus viie aastaga muutunud, miks on president nii kõvasti rahva toetust kaotanud ja miks nad on ikkagi tema selja taga.

Roman Selivatšov (42) on ikooni- ja mööblimaalija, kes loeb ennast madalama keskklassi hulka ja kel on neli last. Elab suvilast ümber ehitatud elumajas ja sõidab kümme aastat vana SsangYongi universaaliga. Osales aktiivselt viimases Maidani revolutsioonis 2014. aastal.

Oleksandr Š. (51) kaupleb ühel Kiievi äärelinna turul metallkaupade ja tööriistadega, kuigi on hariduselt loomaarst. Tal on kolm last ja ta peab ennast ots otsaga kokku tulevaks. Elab äärelinnas kolmetoalises korteris ja sõidab päevi näinud Renault’ga. Osales 2004. aastal esimeses Maidani revolutsioonis, mis tõi võimule president Viktor Juštšenko. 2014. aastal tema Maidanil enam ei käinud.

Oleksii Strutinski (63) tegutseb arhitektina, tal on kaks last. Peab ennast keskklassi kuuluvaks. Elab samuti arhitektist abikaasa Zoja Istominaga kesklinnas kolmetoalises korteris.