Postimees Moskvas: Vene valimistel puudub intriig, päevakord ja debatt

Nikolai Petrov Foto: Moskva Carnegie keskus

Moskva Carnegie keskuse analüütiku Nikolai Petrovi sõnul on Venemaa homsed duumavalimised ja neile eelnenud kampaania igavad – puuduvad nii vaenlase kuju, tõsised teemad kui uued näod.

«Tipus, liidrite seas uusi nägusid ei ole,» rääkis Petrov Postimehele.

«Oli üks katse tõsta oligarh Mihhail Prohhorov partei Pravoje Delo juhiks. Minu meelest tol momendil oli Kremli plaan valimisteks täiesti teistsugune. Eeldati, et pärast presidendivalimisi tulevad mingid reformid ja sellepärast pidid parlamendivalimised toimuma tihedama konkurentsi tingimustes. Päevakorras pidi olema ka nendesamade reformide programm. Kavandati, et võimude legitiimsus valimistega kasvab ning see lubab alustada mingite ümberkorraldustega.»

Reformidest loobumine

Kuid tänaseks ei ole sellest palju järgi jäänud. «Minu arvates loobuti niisugustest plaanidest suve lõpus. Euroopa majanduslik ebastabiilsus sai ilmselt tõsiseks riskifaktoriks, võeti vastu otsus reformid edasi lükata,» kinnitas Petrov.

Seega kaotas ka duuma valimiskampaania mõtte ja mootori. «See on ilmselt esimene kampaania viimaste aastate jooksul, kui ei ole ei vaenlast, ei tõsist päevakorda, puudub arutelu reaalsete probleemide üle;» märkis Nikolai Petrov.

Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et Ühtne Venemaa ilmselt kaotab homsetel valimistel mõnevõrra duumas kohti, kuid säilitab sel oma enamuse. Ülejäänud kolm duumas olevat parteid suurendavad oma mandaatide arvu Ühtse Venemaa arvel. Ükski muu partei mingeid šansse duumasse saada ei oma.

Võimupartei vahetab saadikuid

«Mulle näib, et ainult parteide saadavaile protsentidele keskenduda poleks õige,» märkis aga Petrov.

«Oluline on ka see, et saadikute koosseis kes esindab Ühtset Venemaad järgmises duumas, erineb põhjalikult praegusest. Erineb eelkõige seetõttu, et nimekirja koostamisel pidi Ühtne Venemaa tegema kaupa regioonide poliitilise ja korporatiivse eliidiga. Selles mõttes on duumas Ühtset Venemaad esindama hakkavad saadikud teistsugused. Nad ei hakka kuulekateks parteisõduriteks, kes alluvad ainult föderaalse juhtkonna käskudele. Neil on keerulisem lojaliteet, mis hõlmab ka lojaalsust piirkondlikule ja korporatiivsele eliidile.»