/nginx/o/2019/04/10/11939548t1hd12f.jpg)
Liustike sulades vabaneb neisse tuumakatastroofide ja relvakatsetustega talletunud radioaktiivne sade, ütlesid teadlased täna ja hoiatasid aegpommi eest, mis maailma kliima soojenedes ähvardab.
Teadlased: liustike sulamine toob radiatsiooniohu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvaheline teadusrühm uuris esmakordselt tuumasademe olemasolu Arktika, Islandi, Alpide, Kaukasuse, Briti Columbia ja Antarktika liustikes ning avastas, et kõigis 17 vaadeldud paigas oli inimtekkelise radioaktiivse aine kontsentratsioon vähemalt 10 korda suurem kui mujal.
«Need on kõrgeimad tasemed, mida võib leida keskkonnast väljaspool tuumatsoone,» ütles Plymouthi ülikooli füüsilise geograafia lektor Caroline Clason.
Atmosfääri paiskuv radioaktiivne aine langeb maale happevihmana, mis imendub taimedesse ja pinnasesse. Kui see langeb aga lumena ja satub jääle, moodustuvad kõvemad setted, mis kontsentreerivad tuumajäätmed liustikesse.
1986. aasta Tšornobõli katastroof paiskas atmosfääri tohutu radioaktiivse aine pilve, mis põhjustas Põhja-Euroopas veel nädalaid hiljem ulatuslikku reostust ja happevihmu.
«Radioaktiivsed osakesed on väga kerged, nii et kui nad jõuavad atmosfääri, võivad nad kanduda väga kaugele,» ütles Clason.
«Kui see sajab alla vihmana nagu pärast Tšornobõli, uhutakse see minema ning see on niiöelda ühekordne sündmus. Kui aga lumena, jääb see aastakümneteks jäässe ja kui see kliima tõttu sulama hakkab, läheb ta allavoolu.»
Viimastel aastatel on liustikesse talletunud radioaktiivse aine mõju keskkonnale ilmnema hakanud. Näiteks on avastatud, et Rootsis sisaldab metssealiha ohutust tasemest 10 korda rohkem tseesiumi.
Clasoni sõnul leidis tema töörühm ka 2011. aasta Fukushima tuumakatastroofi radioaktiivset sadet, kuid suur osa selle õnnetusega atmosfääri paiskunud osakestest ei ole veel jääsetetesse kogunenud.
Lisaks tuumakatastroofidele jõuavad keskkonda ka relvakatsetuste ja uurimiskeskuste tuumajäätmed.
«Me räägime relvadest, mida katsetati 1950. ja 60. aastatest alates, ja lähevad tagasi tuumapommi väljatöötamise aega,» ütles teadlane.