Kirik kesk rõlgeid mõrvu ja kirglikku armastust

Carla Bruni mängitud tegelane tõlgib Owen Wilsoni karakterile vana päevikut Woody Alleni 2011 aasta filmis «Südaöö Pariisis». Taustal Jumalaema kirik. Foto: Kaader filmist

Filme on proosast alati tehtud – nii ka Victor Hugo romaanist «Jumalaema kirik Pariisis». Sellest lausa mitu. Aastal 1923 tehtud tummas versioonis mängis õrna hinge, ent groteskse, moondunud välimusega kellalööjat Quasimodot varajase Hollywoodi näitleja Lon Chaney, kelle tähe see film eriti kirkalt särama poleeris. 1939. aasta filmiversioonis mängis sama tegelast inglise näitleja Charles Laughon. 1996. aastal tegi animeeritud versiooni Disney – Quasimodo häält tegi Tom Hulce.

Aastal 1963 valminud Stanley Doneni filmis «Petturid» plaanivad Peter (Cary Grant) ja Regina (Audrey Hepburn) üheskoos Jumalaema kiriku varjus jalutades Hepburni tegelase abikaasa mõrva.

Prantsuse režissööri ja filmikriitiku Jean-Luc Godardi 1960. aasta filmiajalugu igaveseks muutnud linateos «Viimsel hingetõmbel» kirjutas ümber kõik kinokunsti reeglid. Ometi tuleb arvestatav osa nouvelle vague filmi sarmist ja võlust sellest, kuidas see kujutab kaasaegset Pariisi. Filmi peategelased (Jean-Paul Belmondo kehastatud varas Michel ja Jean Sebergi tegelane Patricia) patseerivad rõõmsalt mööda legendaarset linna, teadmata, et nende vestlus ja tegemised saavad mõjutama suurel määral kõigi tulevaste filmitegelaste vestlust ja tegemisi.