:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/19/7499239t1he69a.jpg)
Pariisis elavad eestlannad Ene Rämmeld ja Marika Kasemaa ütlesid, et eilne suur õnnetus, Notre-Dame'i põleng, vaid ühendab prantsuse rahvast.
Postimees Pariisis: «Nagu oleks sõbra kaotanud, niisugune tunne on paljudel prantslastel» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pariisis elav näitleja Ene Rämmeld rääkis Postimehele antud kommentaaris oma mälestustest katedraali kohta: «Kui ma mõtlen oma varasele lapsepõlvele, kui nägin filmi «Jumalaema kirik Pariisis», Esmeraldat ja neid kive seal maja ees, siis vaadates seda esimesest reast Türi kultuurimajas, olin täiesti kindel, et ma tulen kunagi siia.» Rämmeld nägi neidsamu kive 1981. aasta veebruari algul koos pojaga, kui nad emigreerusid Prantsusmaale. «Tulime kirikusse ja panime küünla.»
Alates 1990. aastast Prantsusmaal elav maalikunstnik Marika Kasemaa ütles, et sellist õnnetust ei oleks osanud kuidagi ette näha. «Katastroofi tunne on. Nagu oleks sõbra kaotanud, niisugune tunne on paljudel prantslastel.»
Rämmeldi sõnul ühendab taoline juhtum rahvast. «Kui on midagi väga tõsist, siis prantsuse rahvas on koos.»
«Nüüd hakkavad suured nutmised peale,» lisas Rämmeld. «Kui näen neid masse siin ja seda indu siin... Inimesed teevad adjöö. Terve kaldapealne on täis kaameraid ja reportereid üle maailma. See on kõige tähtsam asi, mis prantslastel on,» kirjeldas Rämmeld. «See on nagu suur armastus. Kui on midagi tõsist ja tugevat, siis sellest ei räägita palju, aga täna me näeme, et see on nii.»
Rämmeldi sõnul oleks rahvas tahtnud, et Prantsusmaa president Emmanuel Macron oleks juhtunu valguses teinud oma pöördumise juba eile. «Näiteks ütlenud meile suures plaanis, kuidas ta on rahvaga koos ja kuidas ta on ka kurb.»
Kasemaa loodab, et tänapäeva tehnoloogia juures on variant, et konstruktsioon ehitatakse üles metalli abil ja töö läheb nii kiiremini, kuid enne 10-20 aasta möödumist ei näe ta, et midagi võiks hakata toimuma. «On teada, et puitkonsturktsiooni ei ole enam võimalik teha, sellist tamme enam ei kasva nii palju,» märkis Kasemaa. «Juba selleks, et kokku istuda, võtab see pika aja, et kõik läbi mõelda ja läbi rääkida.»