Mihkelson: pööre Venemaa suunal tooks Ukrainas kaasa uue revolutsiooni
Kuula ja loe täispikka intervjuud siit!

Pööre Venemaa poole ja Euroopa Liidu ning NATO suunalise liikumise aeglustamine tooks ilmselt kaasa uue revolutsiooni Ukrainas, ütles riigikogu reformierakondlasest väliskomisjoni liige Marko Mihkelson teisipäeval saates «Otse Postimehest».

«Kui presidendiks valitud Volodõmõr Zelenskõil või tema nõunikel tekiks mõte teha U-pööre ja astuda samm Venemaa poole, siis ma olen kindel, et Maidan (pealinna Kiievi peaväljak – toim) on kohe rahvast täis. Zelenskõi Venemaale vastutulemise ruum ei ole kuigi suur,» ütles Mihkelson.     

Ukrainlased valisid uueks riigipeaks 41-aastase poliitikakogemuseta komöödianäitleja Zelenskõi. Tsiteerin siinkohal senist presidenti Petro Porošenkot, kes ütles: «See ei ole naljakas. Või noh, alguses võib see olla pisut naljakas ja siis pärast võib olla valus». Paljud kommentaatorid ütlevad, et valija ei hääletanud Zelenskõi poolt vaid praeguse presidendi Porošenko vastu.

Paar nädalat tagasi Kiievis olles uurisin ma samuti, kuidas Zelenskõi populaarsus on kuudega tõusnud taevasse, veel aasta tagasi ei kujutanud keegi ettegi, et temast võib saada presidendikandidaat. Praeguse presidendi Petro Porošenko allajäämisel on kaks peamist põhjust: inimesed on tüdinenud sõjast ja nad ei näe lokkava korruptsiooni kõrval, et nende heaolu kuidagi paraneks. Ootused on väga kõrgel, tahetakse elada paremini ja inimesed eeldavad, et nii rikas riik nagu Ukraina võiks oma kodanikele pakkuda paremat elu.   

Zelenskõi on uuema aja poliitiline nähtus. Avalikkuse ette tuli ta väljaspool teleekraani esimest korda valimiste teise vooru eel olümpiastaadionil toimunud väitluses Porošenkoga. Veel 16. aprillil tegid Ukraina ajakirjanikud pöördumise Zelenskõile, soovides teha temaga intervjuusid ja esitada küsimusi. Täna on tal sotsiaalmeedias jälgijaid rohkem kui Prantsusmaa presidendil Emmanuel Macronil ja Saksamaa juhil Angela Merkelil kokku. See viitab uuele ajastule, aga kindlasti on Zelenskõi valimistulemuse taga populismi hõngu.

Üks Ukraina parlamendipoliitik viitas koguni sellele, et Zelenskõi kopeeris oma valimiskampaania teatri NO99 etendusest «Ühtse Eesti suurkogu».

Eesti poliitikas on aastaid tagasi ka olnud selliseid «säravaid» hetki, näiteks siis kui Res Publica tuli poliitikasse ja lubas olulisi muudatusi. Selliste suurte lubaduste puhul nagu «meie teeme nüüd kõik teistmoodi» suurim oht peitub selles, et ootused puhutakse hästi kõrgele ja siis on kukkumine hästi valus.

Zelenskõi puhul on väga raske ette kujutada, kuidas rahuldada Venemaa presidendi Vladimir Putini huvisid mitte ainult Ida-Ukrainas, vaid kogu Ukrainas, kelle põhisuundumus on liikumine Euroopa Liitu ja NATOsse, euroopalikku õigusruumi. Ma ei kujuta ka ette, et nähtavas tulevikus oleks tal võimalik teha põhimõttelisi muudatusi korruptsiooni tõrjumiseks.

Sellise tasemega korruptsioonist, nagu on Ukrainas, nõuab ikka väga äkilisi ja jõulisi samme. Porošenko ei tulnud sellega toime, miks Zelenskõi peaks? Vahetab kogu ametnikkonna välja?

Küsimus on ka võimu ulatuses. Täna ei ole president Ukrainas enam nii suure võimutäiusega, nagu aastaid tagasi ja kindlasti ootavad paljud ka sügisesi parlamendivalimisi, mis näitab laiemat poliitilist toetust vastvalitud presidendile. Kas Zelenskõi demonstratiivselt eemaldub kõigist oligarhidest, kas ta annab mingisuguse nähtava jõu prokuratuurile? Ma arvan, et paljud ukrainlased, kes nägid Zelenskõi kehastatud populistlikku presidenti seriaalis «Rahva teener», arvavad, et ta teeb sedasama ka päriselus. Saab näha, kuidas ta eemaldub mängupresidendist pärispresidendiks ja milline tuleb tema meeskond.

Aastatel  2002 ja 2003 oli Gruusia pime korrumpeerunud paik. Võimule tuli Mihheil Saakašvili, kes vähemalt esialgu suutis korruptsiooni vähendada politseis ja justiitssüsteemis. Hiljem hakkas talle ka võim pähe, kuid jõulisi reforme suutis ta näidata. Ukrainas ei ole midagi säärast toimunud.

Ma ei ütleks, et üldse ei ole toimunud. Eriti pärast 2014. aasta «väärikuse revolutsiooni» on näiteks siseministeeriumi puhastatud päris korralikult. Gruusiat ja Ukrainat võrreldes tuleb aru saada, et tegemist on kahe täiesti erineva suurusega riigiga. Ukraina on üle kümne korra suurem keerulise ajalooga riik ida ja lääne vahel, kus suur osa rikkusest on akumuleerunud väga väheste kätte. Oligarhe on Ukrainas kindlasti rohkem kui see üks Gruusias poliitikasse suundunud Bidzina Ivanišvili.

Presidendivalimiste puhul on oluline, et Ukraina näitas võimekust viia läbi ausad valimised, mida ei saa võrrelda olukorraga Venemaal. Demokraatlikus arengus on Ukraina Venemaast valgusaastate kaugusel. Kasvõi see, kuidas Porošenko ei vaidlustanud valimistulemusi ja selgelt tunnistas oma kaotust, on demokraatlikult loomulik: presidendi vahetus toimub valimiste kaudu.

Ukraina on ennast näidanud riigina, kus rahva tahe muudabki poliitikat ja poliitilist ladvikut.

Ukraina on näidanud ennast alates omariikluse taastamise hetkest 1991. aastal riigina, kus rahvale on antud võimalus kaasa rääkida ja rahva sõnal on väga suur kaal. Tuletame meelde iseseisvusreferendumit 1. detsembril 1991, millel 90 protsenti hääletas Ukraina iseseisvuse poolt. Me peame mõistma seda, kui keeruline on Ukrainal olnud saada läbi kahe revolutsiooni selliseks riigiks, nagu ta täna on. See riik on tohutu Venemaa-poolse surve all ja see on päädinud juba viiendat aastat kestva sõjaga, milles on hukkunud üle 13 000 inimese. Ka pärast pühapäevaseid presidendivalimisi on Ida-Ukrainas hukkunud kaks ja haavata saanud neli sõdurit.

Loomulikult püüab Venemaa selles presidendivalimiste järgses Ukrainas tekkivast teatud kaootilisusest kasu lõigata. Venemaa ei ole oma strateegiat selle riigi suunal muutnud. Minimaalselt soovib ta Ukrainat lõhestada ja võib-olla ka lagundada ida ja lääne või lääne ja lõuna vahel. Või saavutada mõju Kiievi poliitilise otsustusmehhanismi üle ja olla seekaudu kindel, et Ukraina ei liigu Euroopa Liidu ja NATO suunas.

Porošenkoga oli Venemaa juhil võimatu rääkida. Nüüd on uus president, kes on ka uus vägede ülemjuhataja, ja see mees on lubanud lõpetada sõja Donbassis ja tuua tagasi sõjavangid, kaasata Ida-Ukraina konflikti lahendamisse rahvusvahelised rahuvalvejõud. Kõlab natukene allaandmise moodi?

See ei kõla allaandmisena, vaid täiesti normaalse lubadusena. Kohtusin esmaspäeval Tallinnas Harkivi ülikooli professoritega ja nendegi jutust selgus, et paljud olid Porošenkos pettunud kasvõi seepärast, et ta lubas presidendiks saades lõpetada sõja kahe nädalaga. Seda ei juhtunud. Zelenskõi ei ole sõja lõpetamise lubadusele ajalist piiri seadnud, kuid inimesed ootavad sõja lõppemist. Nad on tõesti väsinud, see sõda kestab juba kauem kui Teine maailmasõda.

Rindejoone aladel on elu väga tõsine. Olen rääkinud Ida-Ukrainas vanemate naistega, kes elasid ka 1943. aastal samas kohas ja kes väitsid, et siis ei olnud nii õudne kui praegu. Inimesed ootavad lahendust, kuid lahendus ei ole Zelenskõi käes.

Venemaa teab väga hästi, et nendel on aega küll, kuid pinged Ukrainas võivad ajaga kasvada. Võimalus sõda lõpetada on ühes Putini korralduses, see võti on Kremlis. Venemaa poliitika muutumist võiks mõjutada lääneriikide karmim sanktsioonide poliitika, kahjuks seda silmapiiril ei paista. Samal päeval, kui meie president oli Moskvas, teatas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev, et alates juunist katkestab Venemaa kõik nafta- ja söetarned Ukrainasse.   

Tuleme kodule lähemale. President Kersti Kaljulaidi ja Venemaa riigipea Vladimir Putini kohtumine möödus vähemalt meediakajastuste põhjal pigem sõbralikult, või milline mulje sulle jäi?

Venemaa meediakäsitlus oli minu arvates mõne erandiga üldiselt neutraalne. Putini huvides oli näidata Läänele, et ta naudib olukorda, kui Euroopast käiakse tema juures rääkimas, kuidas suhetega edasi võiks minna. Putini eesmärk on lõhkuda ühisrinnet ja sanktsioonide poliitikat ning sundida lääneriike aktsepteerima Venemaa staatust koos Krimmi ja sõjaga Ukrainas.

Venemaa huvides on suhelda üksikute riikidega. Mõned päevad enne meie presidendi visiiti teatas ju Venemaa välisministeerium, et kõik suhted NATOga on katkestatud. Venemaa pikaajaline strateegia on selle julgeolekuarhitektuuri lagundamine, mille kese on NATO. Venemaa üritab seda teha eri viisidel – üritades lõhkuda ühisrinnet, sekkudes  riikide siseasjadesse ja ähvardades oma sõjalise muskliga.

See ühtsuse lõhkumine veidi ka õnnestus – leedukad läksid närvi. Miks?

Venemaa propaganda ka võimendas seda ja Russia Today tegi suure loo Balti ühtsuse murenemisest. Ma ei tea, kui palju president enne visiiti oma lähimate kolleegidega siin piirkonnas suhtles. Kindlasti rääkis ta Läti presidendiga, kes oli siin riigivisiidil vahetult enne. Minu küsimus on: mis saab edasi? Kohtumine on toimunud, kõigist olulistest teemadest on räägitud. Kuidas vastab sellele meie ametisse astuv valitsus? Kui palju on meil edasiliikumise ruumi selles Lääne-Venemaa suhete üldises olustikus?

Ametisse astuval valitsusel läheb ilmselt mõnda aega, et valimiseelsed väljaütlemised ununeksid. Sellel valitsusel on ilmselt päris keeruline venelastega läbirääkimiste laua taha istuda?

Kui jäädakse selle retoorika juurde, mida me nägime valimiseelsest ja ka kaugemast ajast, siis on tegemist esimese Eesti valitsusega alates 1994. aastast, kus välispoliitilistest teemadest meile oluliste Eesti-Venemaa suhetega on valitsuspartnerid lõhki. Kahepoolsetes suhetes on näiteks piirilepingu teema A ja O. Me võime küll rääkida transporditeemadel või üksikutest piiriülese koostöö projektidest, kuid lõpuks taandub ikkagi kõik selleni, kas kahe naaberriigi vahel on sõlmitud täna rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete alusel kehtiv piirileping.

1994. aastal otsustas tookordne Eesti valitsus mitte edasi liikuda Tartu rahulepingu järgse piiri taastamisega ja see on 25 aastat olnud Eesti välispoliitika järjepidev liin. Täna ma ei ole kindel, et ametisse astuv valitsus on valmis seda liini jätkama. Kahjuks annab see mänguruumi Venemaale.    

Tagasi üles