/nginx/o/2019/04/30/12045709t1hc924.jpg)
Teise maailma sõja lõpus püüdis Hollandi kuninganna Wilhelmina korraldada Vatikani vahendusel tehingut, millega juhtivatel Saksa natsidel oleks aidatud Euroopast põgeneda vastutasuks Belgia kuninga vabastamise eest, selgub äsja ilmsiks tulnud dokumentidest.
Praeguse Hollandi kuninga Willem-Alexandri vanaema Wilhelmina sõjaaegse välisministri Eelco van Kleffensi päevikute kohaselt sai valitsus 1945. aasta märtsis ehk kaks kuud enne Teise maailmasõja lõppu Euroopas korralduse uurida, kas juhtivatele natsidele võiks pakkuda tehinguna võimalust põgeneda.
Belgia kuningas Leopold III, kes oli keeldunud koos oma valitsusega minemast eksiili 1940. aastal, kui Saksamaa Belgiale kallale tungis, oli toimetatud Normandia dessandi järel oma Laekeni lossist Belgiast ära Austriasse Stroblis asuvasse villasse, kus teda valvasid Relva-SSi sõdurid.
Kuigi Wilhelmina oli raevukalt natside vastane, hakkas ta plaani kallal töötama pärast vestlust Leopold III ema Elisabethiga, kes oli endiselt Brüsselis ja pelgas, et sakslased võivad sõja viimastel kuudel Belgia kuningapere hukata.
USA väed vabastasid lõpuks Belgia kuninga ja tema abikaasa, Londonis sündinud tavakodaniku Mary Lilian Baelsi, kellega Leopold oli kohtunud Saksa sõdurite valve all olles, 7. mail 1945, kui sattusid kogemata paari asupaigale.
/nginx/o/2019/04/30/12045759t1hf3f3.jpg)
Kuningas Leopoldi käitumine sõja ajal, sealhulgas tema otsus mitte minna eksiili, Belgia armee alla andmine kahe nädalaga ilma ministrite nõusolekuta ning tema külaskäik Adolf Hitleri juurde viimase mägiresidentsi Berghofi, põhjustas kaua püsinud kuulujutte, et kuningas suhtus natsidesse sümpaatiaga.
Leopoldit sarjasid ka Prantsuse peaminister Paul Reynaud ja endine Briti valitsusjuht David Lloyd George, kellest viimane nimetas Belgia kuningat kõige põhimõttelagedamaks monarhiks maailmas.
Pärast sõda ei pöördunud Leopold kohe tagasi Belgiasse, vaid nimetas hoopis oma venna prints Charlesi regendiks ja kolis ise Šveitsi.
Ta naasis Belgiasse alles 1950. aastal, kui 72 protsenti flaamikeelsetest belglastest ning 42 protsenti prantsuskeelsetest kodanikest nõudsid referendumil tema tagasitulekut troonile. Vastuolud Leopoldi mineviku üle siiski püsisid ning viisid isegi vägivaldsete protestideni, mistõttu loobus ta 1951. aastal troonist oma 20-aastase poja Baudouini kasuks.
Leopold suri 81-aastasena 26. septembril 1983 südamerabanduse tagajärjel.