Ameerika luksuskaup on kõrgharidus

Meeleheitel koduperenaisena üle ilma tuntuks saanud Felicity Huffman võib minna kümneks kuuks vanglaleivale, sest andis 15 000 dollarit altkäemaksu «konsultandile», kes aitas ta tütre testitulemusi võltsida. Foto: Charles Krupa/AP

Ameerika «meeleheitel koduperenaist» Felicity Huffmani ähvardab oma tütre pettusega ülikooli sokutamise eest vanglakaristus. Kuid kõrgharidusest Ameerika õhtusöögilauas kõnelemine võib samuti viia meeleheitlike toonideni.

Tunnistan ausalt, et läksin paar nädalat tagasi laupäeva õhtul oma New Yorgi tuttava poole õhtusöögile selge plaaniga.

Soovisin viia jutu skandaalsetele paljastustele, et mitmed Hollywoodi staarid ja rahatuusad püüdsid oma lapsi kõrgkooli kõrgest lävepakust altkäemaksude abil üle aidata. Tahtsin selgust, miks kõige selle ilmsikstulek vallandas Ameerikas nii suure pahameeletormi ning mispärast on karistused, mis neid kuulsaid ja rikkaid tõenäoliselt ootavad, väga karmid. Mujal maailmas, nagu olen meediast lugenud, tekitab see hämmingut. Ka Eestis on minult uuritud, mis küll ometi toimub: oli küll pettus, aga niisugune raev ameeriklaste seas ning karmus prokuröride ja ilmselt ka kohtute poolt?! Miks?

USAs viibides saab asi selgemaks. Päevalehed nendivad oma juhtkirjades, et vihalaine vallandus, sest petuskeem kinnitas paljudele veel kord, et tõepoolest, üha enam eksisteeribki otsekui kaks Ameerikat: üks, kus elavad elus ots otsaga kokkutulemise rasket valemit lahendavad vaesemad ja ka keskklass, kes näeb, et nende lastelgi pole palju paremat loota, isegi kui nad kõrgkooli pääsevad, ja siis teine, rikaste Ameerika, kus elatakse oma reeglite järgi ja kus raha eest võib osta kõike, ka võsukestele pääsu ülikooli. Ehkki kõrgkoolid ise väidavad, et võrdsed võimalused on kõigil, kes õppima pääsemise nimel tõsist tööd teevad.

Õhtusöögilauda istusime New Yorgis neljakesi: mu tuttav (pereema), tema kaks tütart, keda ta lahutuse järel üksi kasvatab, ning mina. Juba varem olime paika pannud jutlemisreeglid, nagu Ameerikas õhtusöökidel nüüd sagedasti kombeks – et USA poliitikast ja konkreetselt selle praegusest peategelasest president Trumpist (ja ka demokraat Bernie Sandersist) me ei kõnele. Kõrgharidusest küll.

Mõlemad tüdrukud noogutavad, kui uurin, kas nad on kindlalt otsustanud ülikooli minna. See on ju iseenesestmõistetav, võib mõlema näolt lugeda.

«Muidugi kolledž, kuidas siis muidu,» kinnitab ka nende ema. Ja lisab, et tegelikult on see koolijutt nende peres raske ja keeruline, isegi ebameeldiv.

«Mis mõttes?» uurin. Ja viskan enda arust nalja: kas siis H, Y, P, C, S juba tüdrukuid ei ootagi? (Püüan olla diplomaatiline ja tippkoolide nimesid otseselt ei maini, aga mõtlen mõistagi Harvardit, Yale’i, Princetonit, Columbiat ja Stanfordi ehk USA kõrgkoolide crème de la crème’​i.) Ja kuulsate ülikoolide nagu ka Hollywoodi ja popstaaride puhul piisabki vaid initsiaalidest.

«No ei tea, kas just need koolid ootavad,» vastavad peaaegu kooris nii ema kui ka peatsest abituriendist tütar. «Eks järgmisel aastal näe.»

«Ja ikkagi on see niiii tüütu teema, see ülikool,» pistab teine tütar vahele. «Meile on sellest koolis juba tüdimuseni räägitud.»

Tüdinenud on tüdrukud ilmselt põhjusega. Keskkooli, aga vahel juba põhikooli õppekavva kuulub Ameerikas kas otseselt või kaudselt ettevalmistus standardseks suurtestiks SAT, mis edasiõppimiseks kõigil vaja läbida. Aga samavõrd kuulub kavva ka õpilastele üldise mitmekesise tausta loomine, nende muutmine kõrgkoolide jaoks «huvitavateks» tudengikandidaatideks.

Mida see tähendab? Teesklen teadmatust, ehkki tean vastust.

Kõrgkooli pääsemiseks ei piisa vaid tugevast keskmisest hindest keskkoolis ega heast SATi tulemusest. Sisseastumiskomisjonid soovivad veenduda, et noor «rikastaks oma kursuse üldpilti», nagu seisab üsna trafaretselt enamikus kõrgkoole tutvustavates materjalides. Umbes nii selgitab mu tuttava vanem tütar.

Nii et lisaks headele hinnetele on vaja avarat ilmavaadet, klassiväliseid saavutusi (sport, olümpiaadid jne), aga ka häid isikuomadusi. Seega, kokku tuleb panna terve pakett, mida selles noorte jaoks elu ühes esimeses tõsises sõelumises lausa jumaluse staatuse omandavad sisseastumiskomisjonid siis läbi hakkavad vaatama.

Kuid – stopp!