Suursaadik Jonatan Vseviov – mees, kes aitas eestlased viisata USAsse

Washington on selle mehe ametialase DNA osa juba aastaid. Kolmandat korda Eestit diplomaadina esindades tunneb ta sealset asjaajamist hästi. Kogemus ja kiirus on praegu hädavajalikud, et suuta USA ettearvamatu presidendi Donald Trumpiga sammu pidada.

Me tunneme Jonatan Vsevioviga teineteist juba enam kui kümme aastat. Toona oli ta Washingtoni Eesti suursaatkonna diplomaat ja tegeles viisavabaduse teemaga. Nii et kui George W. Bushi administratsioon 2008. aastal otsustas, et Eesti kodanikelt ei ole tõesti enam põhjust viisasid nõuda, oli selle taga ka tükk Vseviovi tööd.

Tema järgmine lähetus Washingtoni tuli aastal 2013 ja siis juba Eesti kaitseatašeena. Kohtu seadusena kolmandat korda saabus ta Ühendriikide pealinna mullu varasügisel Eesti suursaadikuna.

Seega on Washington mehe ametialases DNAs olulist rolli mänginud juba aastaid, ja sealset asjaajamist tunneb ta hästi. Praegusel ajal on see eriti oluline, sest sageli väga ettearvamatute käikudega president Donald Trumpiga sammu pidamiseks on vaja kiiret reageerimist ja kohanemisvõimet. Olgu või tegu info liikumise muutumisega USA pealinnas. Koosolekutel on nüüd üsna tavaline, et hääletule režiimile seatud mobiiltelefonid hakkavad paljudes taskutes korraga värisema, teavitades, et kõige kõrgemalt, Valgest Majast on saabunud järjekordne presidendi säuts. Trumpi esialgu ebatavalisena tundunud suhtlemiskanal Twitter on nüüd Ameerika pealinnas uus normaalsus.

Kuid midagi on jäänud ka muutumatuks, nendib suursaadik, kui aprilli lõpus saatkonna vastuvõtutoas intervjuuks maha istume. Ammuste tuttavatena me sinatame.

Saatkonna seinal on hulk meie diplomaatia haruldasi dokumente, mis kinnitavad Eesti ja USA suhte erilist staatust meie välissuhtluses ligi saja aasta jooksul. (USA tunnustas Eesti Vabariiki de jure 28. juulil 1922 ning on seda teinud sellest ajast järjepidevalt, ka Eesti anneksiooniaastatel – N. R.) Vseviov nõustub, et suhted Ühendriikidega on meie välis- ja kaitsepoliitika püha graal. Kuid midagi ei saa võtta täiesti enesestmõistetavana, leiab ta. Tagamist, et liit USAga oleks jätkuvalt elus ja tugev, peabki ta oma peamiseks missiooniks Washingtonis.

Kas kasutad Twitterit? Ja kui kasutad, kas loed samuti president Trumpi sõnumeid kohe, kui need miljonite telefonidesse jõuavad?

Enne Washingtoni tulemist ei olnud ma üheski sotsiaalmeedia moodsas rakenduses aktiivne, aga siin tegin endale kohe Twitteri konto. Mis seal salata: see on tänapäeva nõue. Washingtonis tegutseb poliitiline kogukond Twitteris, jälgib Twitterit. Mitte ainult Ameerika president, vaid ka kõik demokraadid, kes kandideerivad praegu presidendiks, ja paljud teisedki inimesed – arvamusliidrid, isegi ajakirjanikud – on väga sageli Twitteris. Twitterist näeb ära, mis on hetketeema. Loomulikult ei võimalda see süvitsi minekut, selleks on vaja muid allikaid, aga seda, mis on parajasti päevakajaline, on küll võimalik endale Twitteri vahendusel selgeks teha. Enamik minu kolleege, teisi suursaadikuid, jälgib Twitteris president Trumpi lausa niimoodi, et kui meil on mõnikord kohtumised, siis on paljudel – mul endal ka – pandud telefon alert’ima, et kohe, kui president Trump on tweet’inud, saaks näha, mis on parajasti teemaks. Ameerika meedia on suuresti presidendile keskendunud ja tema säutsust saab enamasti kiirelt uudislugu. 24/7 tegutsevad uudistekanalid ehitavad oma kajastuse just selle peale, mida president on teinud, öelnud või säutsunud, nii et loomulikult on Twitter paljuski otseallikas.

Ega ometi põhine nüüdsel lühikeste, kiirete säutsude ajastul ka diplomaatiline töö USA pealinnas üha enam Twitteril?

Diplomaatidena me muidugi jälgime muudki kui Twitterit. Meie töö siin on tunda ameeriklasi – nii neid, kes on võimul, kui ka neid, kes võib-olla saavad võimule, kui valimiste tulemusena peaks ametisse astuma teine president. Peame tundma ka neid ameeriklasi, kes tegutsevad Kongressis, omada nende juures piisavat tõsiseltvõetavust ja ligipääsu, et seal esitada Eesti vaadet transatlantilistele suhetele, Venemaale, teistele teemadele, mis meile korda lähevad. Ja loomulikult omada kõiki kontakte, et kui meil peaks juhuslikult tõesti abi vaja olema, siis oleks meil need inimesed, need tutvused, need telefoninumbrid, aga ka see tõsiseltvõetavus kohe olemas. Just tõsiseltvõetavust ei saa kuidagi üle tähtsustada. See on ülioluline nii diplomaadina kui tegelikult laiemalt võttes ka riigina – et seda, mida me kriitilisel hetkel ütleme, siis tõesti tõsiselt võetaks. Ja selleks, et niimoodi tõsiseltvõetav olla, on loomulikult tarvis olla kursis Ameerika päevapoliitikaga, igapäevateemadega, sellega, millest räägitakse, ja kõige selle hulka kuulub ka Twitteri jälgimine.

Kuna kõik Washingtonis keerleb alati praegu ametis oleva USA presidendi ümber, on üks esimesi küsimusi, mis siinsetes vestlustes alati esitatakse: kas oled presidendiga isiklikult kohtunud? Suursaadikuna kohtusid Donald Trumpiga volikirja üle andes. Aga veel?

Isiklikult presidendiga kohtunud olengi seni vaid volikirja üle andes. Tavaliselt kohtub suursaadik presidendiga lisaks volikirja üle andmisele enamasti vaid siis, kui tema riigi juht tuleb visiidile. Mäletatavasti see viimane suur visiit, mis meil toimus, kui kolme Balti riigi presidendid olid Valges Majas, toimus vahetult enne minu siia jõudmist (aprillis 2018 – N. R). Ega muid võimalusi välisriigi suursaadikul presidendiga otse kohtuda ausalt öeldes ei ole. Neid inimesi, kellega suursaadik siin kohtub, on hulgi, ka kõrged ametnikud Valges Majas, välisministeeriumis, kaitseministeeriumis, Kongressis muidugi, väljaspool valitsust samamoodi. Selliseid olukordi, kus suursaadik presidendi endaga – ja see ei sõltu sellest, kes on parasjagu Ameerika president – nelja silma all maailma asju arutab, ei esine. Aga neid kohti, kus ma presidenti näen, on küll. Näiteks Kapitooliumimäele, kus president Trump pidas oma kuulsa aastakõne, olid suursaadikud kutsutud, istusime temast ehk vaid 20 meetri kaugusel. Ja mõned suuremad rahvaüritused – viimati lihavõtete aegu, kui Valge Maja aias toimus lastele ja perekondadele mõeldud sündmus (pühademunade otsimine – N. R.), kus oli kohal esimene leedi ja ka president. Aga seda viimast sain teada hiljem ajakirjandusest, mul endal teda seal näha ei ei õnnestunud.

Me kõik näeme USA presidenti tegelikult peaaegu iga päev. Donald Trump on praegu maailma kõige enam jälgitud isik, iga päev uudistes, kõige enam kajastatud mees planeedil. Aga milline ta on n-ö close-up, väga lähedalt vaadates, isiklikult kokku puutudes?

Nende inimeste puhul, kes on nii kõrgel poliitikas, on nähtavasti ilu alati vaataja silmades – ta paistab just niisugusena, nagu inimesed on harjunud teda endale ette kujutama. Minu põgusad kokkupuuted Ameerika presidendiga on jätnud mulje, et ta on väga põhimõttekindel. Et need asjad, mis on talle eri põhjustel olulised, on seda tõepoolest. Ta tahab neid teha. See peegeldub ka tema avalikes sõnumites. Need sõnumid, mis Twitterist praegu tulevad, on üldiselt needsamad, mis olid tal ka aasta aega tagasi või valimiskampaania ajal.

Suured teemad, millega ta tuli Valgesse Majja, olid immigratsioon, piirimüüri ehitamine, ja muidugi ka majandus.

Võib-olla kõige suurema ühendava joonena tema poliitikas ja avalikes sõnumites kordub tugevuse motiiv. Trump tahab olla ja tahab ka näida tugev. Tundub, et nõrkus on üldse tema jaoks suur patt, seda on ta ka oma poliitilistele oponentidele ette heitnud.

Sealhulgas senaator John McCainile, kes oli Vietnami sõja ajal vietnamlaste käes vangis. Trump nimetas just nimelt nõrkuseks seda, et ta vangi sattus. John McCain oli meie suur liitlane ja toetaja, nüüd manalamees.

John McCain on nüüd tõesti manalamees, aga sellest, mida president sisepoliitilistest motiividest lähtuvalt on öelnud ühe või teise senaatori või kongresmeni või kuberneri kohta, võiksime teha eraldi raamatu. Loomulikult toimub see kõik Ameerika kontekstis ja sellest ei tahtnud ma rääkida.

Küsimus oli nõrkusest ja tugevusest.

See nõrkuse ja tugevuse motiiv kandub praegu üle ka välispoliitikasse. Kui vaadata USA Euroopa-suunalist poliitikat, siis tundub, et sellele administratsioonile on just nimelt oluline tegutseda jõupositsioonilt. Paljuski meile muuseas sobib, et Ameerika Ühendriigid oleksid ja tahaksid olla tugeval positsioonil, et neil oleks jõudu ja ka soovi seda jõudu vajadusel rakendada.

Eesti on muidugi väike riik ja kui räägime tugevuse positsioonist ja suurtest riikidest – ning Trumpile meeldib «mängida» suurtega –, siis kuidas meie oma väiksuse juures saame näidata, et oleme ka tugevad?

Ma arvan, et tugevus ei sõltu nii palju suurusest. Tugevus sõltub meelekindlusest ja valmidusest oma käsutuses olevaid ressursse vajadusel kasutada. Näeme, et Ameerika ressursid Euroopa suunal on kasvanud, Ameerika kohalolek Euroopas on kasvanud, Ameerika valmidus rääkida kaasa Euroopa julgeoleku küsimustes on kasvanud. Need on kõik väga positiivsed arengud. Alati võib tuua välja igasuguseid küsimusi, kus meil on erimeelsusi, kus me veel ei ole jõudnud ühele taktikalisele seisukohale. (Näiteks erimeelsused suhtumises Iraani tuumalepingusse, aga ka USA ja Euroopa Liidu vahelised kaubandusvaidlused – N. R.) Aga see, et ameeriklased on tugevalt Euroopas kohal, on üldiselt meie huvides. Ja meid nähakse ka siin Ameerikas tugeva riigina, vaatamata sellele, et oleme väikesed. Seda väiksust meeldib meile mõnikord iseendale meenutada ja tegelikult on väiksus paljuski meie enda teha.

Mis on meie tugevused?

Meie tugevuseks on see, et oleme seni läbivalt tõestanud, et paneme, nagu ameeriklased armastavad öelda, oma raha sinna, kus on meie suu. (Inglise keeles: to put your money where your mouth is – N. R.) Ehk siis ei lähtu vanasõnast, et suuga teeme suure linna ja käega ei kärbsepesagi.