Hiinlased pühivad uiguurid suurprojekti jalust

Olude sunnil arstist inimõigusaktivistiks saanud Halmurat Harri Uyghur on elanud Soomes juba kümme aastat. Foto: Halmurat Harri Uyghur

• Xinjiangis on vangistanud koondulaagritesse üle miljoni vähemusrahvuse esindaja.
• Repressioonide põhjus on uiguuri iseteadvuse väljajuurimine.
• Hiina tajub uiguurides ohtu ka suurejoonelisele «Üks vöönd, üks tee» projektile.
• Xinjiangis katsetatud tehnoloogiat võib Hiina kasutada ka teiste kodanike vastu

Äärmuslusega võitlemine on Pekingile ettekääne Xinjiangi uiguuri autonoomses piirkonnas üle miljoni uiguuri ja muu vähemusrahvuse esindaja vangistamiseks. Hiina tegelik sihtmärk on hävitada uiguuri rahvuslust, mis võib ohustada Hiina riiklust ja selle ambitsioonikat «Üks vöönd, üks tee» ehk Uue Siiditee suurprojekti, rääkis Postimehele inimõigusliikumise UyghurAid asutaja Halmurat Harri Uyghur.

      Foto: Pm

Milline on praegu olukord Xinjiangis ja kas sealsed repressioonid jätkuvad endise intensiivsusega?

Ida-Turkestanis (iseseisvusmeelsete termin Xinjiangi piirkonna kohta – toim) käib praegu üks maailma rängemaid inimõiguste rikkumisi ja etnilisi repressioone, mis on suunatud uiguuride ning teiste vähemusrahvaste, näiteks kasahhide vastu selles piirkonnas.

Hiina on vangistanud koonduslaagritesse vähemalt kolm miljonit inimest, nagu selgub Ameerika Ühendriikide viimasest raportist. ÜRO andmetel on see arv üks miljon ja Human Rights Watchi järgi umbes kaks miljonit.

Koonduslaagrite süsteem lasti käiku 2014. aasta kevadel (ning intensiivistus märgatavalt Chen Quanguo saamisega Xinjiangi Kommunistliku Partei peasekretäriks 2016. aastal – toim). Hiina valitsus nimetas seda Ida-Turkestani ümberõppevõrgustikuks.

Valitsuse eesmärk oli panna inimesed laagritesse, et õpetada neile patriotismi, mandariini keelt ja teha neist väärikad Hiina kodanikud. Vähemalt seda väidab Hiina. Tegelikult on kinni peetud ka üle 300 ülikooli õppejõu ja õpetaja, kellel on kõrgem haridustase. Neil inimestel ei ole vaja mingit täiendavat kutseõpet.

Hiina toob repressioonide põhjuseks uiguuri äärmusluse, kuid mis on teie arvates nende repressioonide eesmärk?

Uiguuride seas on äärmuslasi, kuid neid on igal pool. See on kõigest vabandus. Nende tegevuse taga on soov tappa kogu uiguuri tsivilisatsioon. Meil on Hiina seaduste järgi autonoomia, õigus oma kultuuri säilitamisele ja enesemääramisele. Nende tegevus on paljude, kaasa arvatud ÜRO sõnul kultuuriline genotsiid. Asi ei ole äärmusluses.

Vaadates Hiina valitsuse perspektiivist, kas repressioonide taga võivad olla ka majanduspõhjused?

Põhjusi on mitu. Hiina alustas rahvusvahelist majandusprojekti «Üks vöönd, üks tee» ehk Uut Siiditeed. See loob Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja ka Euroopa riikidele palju majanduslikke võimalusi. Kuid mis on selle taga?

Hiina majandus hakkas langema 2015. aastal. Vaadates Hiina majanduse struktuuri, tuleneb majanduskasv eelkõige tootmisest ja ehitusest. Ehitamine on üks suuremaid riigisiseseid põhjusi, miks Hiina majandus nii kiiresti kasvas, kuid see hakkab juba oma piire saavutama. Nüüd seisavad vanad ehitusettevõtted silmitsi probleemiga, et pakkumine ületab nõudlust.

Seetõttu peavad nad leidma kohti, kuhu ehitada. Ja üks lahendusi on ehitada taristut üle kogu maailma. Sel viisil on võimalik säilitada oma majandussüsteemi.

Kuidas paigutuvad uiguurid sellesse pilti?

Uiguuri autonoomne piirkond moodustab ühe kuuendiku kogu Hiina territooriumist. Ja 80 või 90 protsenti projekti «Üks vöönd, üks tee» maismaataristust läbib Uiguuri piirkonda. Hiinlased ei usalda uiguuri elanikkonda, lisaks on hiinlastel vaja maad.

Tugev uiguuri identiteet võib viia tulevikus uiguuride iseseisvumiseni. Selles küsimuses on kaks poolt. Ühed arvavad, et me peaks kaitsma inimõigusi ja võitlema oma maa kasutamise õiguse eest. Teised ütlevad, et sellest ei piisa ja meil on vaja kohe oma riiki. Kui teatud osa sellest grupist võtab kasutusele äärmuslikud meetmed, rakendavad hiinlased vastumeetmeid kogu Uiguuri piirkonna rahva vastu. Mitte ainult uiguuride, vaid ka kasahhide ja teiste vastu.

Hiina poliitikute teguviis pole kuigi tark. Kui nad tahavad, et uiguurid oleks Hiina suhtes patriootlikumad, tuleks meie õigusi austada. Need küsimused ei vaja mingit poliitilist raamistikku. Oleme inimesed ja meie õigusi tuleks kaitsta, hoolimata uiguuride iseseisvumisest või mitte.

Raportites on mainitud, et Uiguuri autonoomne piirkond on saanud Hiina uute tehnoloogiate katselavaks. Mida see tähendab?

Hiina ehitab Ida-Turkestanis järelevalveriiki, mida saab sealse edu korral kasutada ka teistes piirkondades oma rahvastiku kontrollimiseks. Sest majanduskasv aeglustub ja ühiskondlik rahulolematus valitsuse tegevusega kasvab ning see kujutab ohtu ühiskonna stabiilsusele.

Kui majanduslikud probleemid põhjustavad sotsiaalset rahulolematust ja sellest tulenevalt tekivad mässulised liikumised, võib praegune režiim kokku variseda. Hiina teab seda. Ning selle peatamiseks on vaja teada, kust see algab, ja järelevalvetehnoloogia annab Hiinale selleks võimekuse. Hiina on juba rajanud hiiglasliku järelevalvesüsteemi välismaailmaga vahetatava info jälgimiseks. Näiteks ei ole inimestel ligipääsu Facebookile.

Kas te mõtlete nn Hiina tulemüüri?

Jah. See ei ole enam internet, vaid intranet. Kõigel – Twitteril, Facebookil, WhatsAppil – on Hiina vaste, mis on valitsuse kontrollitud.

Loomulikult toidab tehnoloogia arendamine ka majandusarengut. Ja ettevõtetele on suur eelis võimalus neid tehnoloogiaid päriselus katsetada.

Kujutage ette, kui nad oleks neid tehnoloogiaid asunud katsetama näiteks Shanghais, mis on üks suurimaid linnu maailmas. Siis oleksid läbikukkumise tagajärjed katastroofilised. Kuid vähem arenenud aladel, näiteks Ida-Turkestanis, on selliste tehnoloogiate arendamine lihtsam.

Samuti on seal lihtsam oma tegevust põhjendada. Öeldakse, et tegemist on separatistide ja äärmuslastega ja seetõttu on selline tegevus vajalik. Sama kehtib koonduslaagrite kohta, mida asuti samuti katsetama Ida-Turkestani lõunaosas.

Sinna paigutati inimesed, kes kuulasid näiteks Raadio Vaba Euroopat või said infot samasugustest meediakanalitest. See toimus juba 90ndatel. Pärast Falun Gongi (Hiinas väga populaarne vaimne liikumine – toim) keelustamist 1997. aastal kasutasid nad täpselt samu algatusi selle liikmete vastu. Võimalik, et tulevikus kasutavad nad laagreid ka teistes Hiina piirkondades.

Isegi kui nad ei rakenda kinnipidamislaagreid, kasutavad nad järelevalvetehnoloogiat. Alguses katsetavad nad neid tehnoloogiaid oma territooriumil, mille järel võivad need üle viia juba teistesse maailma piirkondadesse, et kaitsta oma majandus- ja julgeolekuhuve.

Hiina ehitab Ida-Turkestanis järelevalveriiki, mida saab kasutada ka teistes piirkondades oma rahvastiku kontrollimiseks.

Näiteks kui nad ehitavad Tallinna ja Helsingi vahele tunneli, kuulub see enne laenude tagasimaksmist Hiinale. Ja sellega on neil kõik õigused seda kaitsta. Nad võivad öelda, et neil on õigus teada, kes seda läbib, ja neil on ligipääs teie isikuandmetele, isegi kui te ei ole Hiina kodanikud.

See ei ole enam ainult meie probleem. Näiteks Sri Lanka valitsus ei suutnud laenu tagasi maksta ja Hiina valitsus võttis nende [Hambanthota] sadama oma kontrolli alla. Sama asi juhtus Pakistanis [Gwadari süvasadamaga].

On teateid, et Hiina valitsus jälgib ka välismaal elavaid uiguure. Kuidas nad nende kohta infot koguvad?

Selleks on palju mooduseid. Näiteks võivad Uiguuri piirkonnas elavad pereliikmed saata välismaal elavatele sugulastele kirja, milles paluvad täita ankeedi isikliku info kohta, ja lisavad, et keeldumise korral pannakse nad koonduslaagrisse.

Teine moodus on luuramine, milleks kasutatakse uiguure, keda on survestatud oma inimeste kohta infot edastama. Samuti kasutatakse tehnoloogiat, Hiinas valmistatud telefone, arvuteid ja sotsiaalmeediat. Me ei tea ju täpselt, millised ohud Hiinas toodetud seadmetega kaasnevad.

Hiina on impeerium, maailma suuruselt teine majandus ja võimas luureriik. Nende võimekus on väljaspool meie ettekujutuse piire. Mõnikord me ei tea, kuidas nad suudavad teatud asju teha.

Näiteks tahtsime koguda inimõiguslastega andmeid teatud piirkonna elanikkonna kohta, sest märkasime, et selle elanike arv kahanes ebatavaliselt kiiresti. See võib olla märk genotsiidist. Asitõendite leidmiseks kogusime alates 2005. aastast tehtud satelliidipilte surnuaedadest ja hauakividest, sest hauakivide arvu järgi on võimalik hinnata muudatusi elanikkonnas. Võrdlesime neid andmeid valitsusallikate ja avalike andmetega.

Kui hakkasime andmeid koguma, avastasime, et Hiina võimud alustasid ennetavat tegevust juba kümme aastat tagasi, enne kui meie üldse oma tegevust alustasime. Nad olid hävitanud surnuaiad ja hauakivid ning ehitanud sinna asemele teise matmissüsteemiga surnuaiad. Kõik selleks, et ennetada genotsiidi tõestamist.

Kujutage ette, mitu sammu nad meist ees olid. Ettekavatsetud plaanid, nagu koonduslaagrite algatus, on osa Hiina pikaajalisemast poliitikast.

Osa pikemast plaanist on ilmselt ka keskvalitsuse kava tuua Uiguuri piirkonda mandariini keelt kõnelevaid elanikke?

Valitsusel on programm Ida-Turkestani asustamiseks hani hiinlastega. Näiteks pakutakse sinna kolinud hiinlastele mitmesuguseid hüvesid. Kui oled vallaline, sunnitakse uiguuri päritolu naine sinuga abielluma. Saad eluasemesoodustust, hea palgaga alalise töökoha ja prominentse positsiooni ühiskonnas.

Nende juurdevool piirkonda oli kiire, kuid on nüüd aeglustunud, sest kes tahaks tegelikult elada sellise surve all. Kui ei ole erihuve või tugevat patriotismi, ei taha keegi sellisesse kohta kolimisega oma heaolu ohtu seada.

Kui hiinlased ehitavad Tallinna ja Helsingi vahele tunneli, kuulub see enne laenude tagasimaksmist Hiinale. Ja sellega on neil kõik õigused seda kaitsta.

Enamik piirkonna hani hiinlasi kolis Bingtuani (majanduslik ja poolsõjaväeline Xinjiangi tootmis- ja ehitusüksus, mis asutati Mao Zedongi käsul, sellel on oma administratiivne struktuur ja see täidab mitut valitsuse funktsiooni – toim) tööliste ja sõjaväelastega asustatud piirkonda, kus suur osa kohalikest elanikest on põlluharijad. Tegu on nagu riigiga riigis.

Kui Hiinas peaks algama demokratiseerumine, ei ole Bingtuanil legitiimsust sinna jääda, sest tegu ei ole provintsiga, see ei ole autonoomne piirkond, vaid lihtsalt koloniaalne poolsõjaväeline organisatsioon.

Hiina on takistanud ka uiguuride riigist lahkumist.

See algas juba pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Uiguuridel ei ole enam eripasse, kuhu oli võimalik oma nimi uiguuri ladina tähtedega kirjutada. Pärast 1997. aastat lõpetas Hiina üldse uiguuridele passide väljastamise. See muutus alles 2014. aasta paiku.

Passide saamine on keeruline. Siin on see lihtsalt isikuttõendav dokument, aga seal on see rikaste ja heal positsioonil olevate inimeste luksus. See on üks viis, kuidas takistada uiguuride riigist lahkumist.

Üks selle põhjus võib olla uiguuride rahvuslike ideede leviku takistamine. Välismaal oleks inimestel ligipääs uiguuride ajaloole ja siis võiks inimesed avastada, et oleme sisuliselt okupeeritud riik. Samas ei ole Hiina valitsuse repressioonid tark samm, sest see võib panna inimesed unistama rahvuslusest ja omariiklusest.

Rahvusvahelisel tasandil on moslemiriigid uiguuride tagakiusamise suhtes olnud üsna vaiksed. Miks?

Enamikul moslemiriikidel on Hiinaga lähedased diplomaatilised sidemed ja nad kohtlevad ka oma kodanikke samuti. Riikides nagu Iraan, Pakistan ja Saudi Araabia ei ole tegelikku demokraatiat ning nad jagavad samasuguseid väärtusi Hiina võimudega. Ka Türgi valitsus hoiab Hiinaga häid suhteid, ent rahva seas on uiguuridele laialdane toetus. Selline olukord võib valitseda ka teistes riikides.

Siiski ei ole tegu ainult religioosse või etnilise küsimusega, see on inimõiguste küsimus. Uiguuride seas on ka pool miljonit kristlast, ateisti ja teiste uskude esindajat. Valitsus ei võitle ainult uiguuri usuga, vaid kogu uiguuride rahvusliku identiteediga. Me ei räägi ka ju näiteks ainult Eesti kristlastest, vaid ikkagi eestlastest. Ainult uiguuri moslemitest rääkimine on väga ebaõiglane. Kuhu jäävad pool miljonit uiguuri kristlast ja teised [uskude esindajad]?

Hiina on impeerium, maailma suuruselt teine majandus ja võimas luureriik. Nende võimekus on väljaspool meie ettekujutuse piire.

Uiguuriat tuleks vaadata rahvuse ja tsivilisatsioonina, mitte hõimuühiskonnana. Meil oli juba 11. sajandil oma sõnaraamat, 2000 aastat tagasi kirjalikud ürikud. 7. sajandil oli uiguuride piirkonnas Kuchas raamatukogu, kus oli uiguuri keelde tõlgitud kirjutisi Vana-Roomast ja Vana-Kreekast.

Kuidas on uiguuride küsimust käsitlenud rahvusvahelised organisatsioonid ja kes neist on olnud kõige kasulikum selle teema tõstatamisel?

Kõige kasulikumad on olnud Euroopa Liidu riigid ja Ameerika Ühendriigid. Iseseisvate riikidena on neil Hiinaga diplomaatilised suhted ning selle raames kehtivad teatud reeglid. Kuniks pole tõestatud, ei saa diplomaat öelda, et Ida-Turkestanis toimuvad repressioonid, kuid riigid saavad survestada Hiina valitsust teisiti, näiteks keeldudes koostööst teatud valdkondades. Samuti saab suunata Hiinaga äri tegevaid ettevõtteid.

Kas Hiina valitsuse survestamine on tulemusi andnud?

Loomulikult. Võtame näiteks ettevõtluse. Kellegagi äri teha on mugavam, kui tal on hea maine. Hiina vahendid ei ole asendamatud. Tööjõudu on ka Indial, Vietnamil ja Filipiinidel. Hiina peab majanduse säilitamiseks muutma valitsemissüsteemi ja nad teavad seda hästi. Neil on targad inimesed, kes teevad rumalaid otsuseid.

Halmurat Harri Uyghur veab sotsiaalmeediakampaaniat #MeTooUyghur. Foto: FOTO: twitter

Sotsiaalmeedias koonduslaagrite vastu

​Soome väikelinnas elav Halmurat Harri Uyghur sai uiguuride rahvusvaheliseks eestkõnelejaks endalegi ootamatult. Kümme aastat tagasi Soome kolinud arsti ema vangistati 2017. aastal ühte Xinjiangi koonduslaagrisse. Hiljem peeti kinni ka tema isa. Probleemi avalikkuse ette toomiseks otsustas Uyghur pöörduda sotsiaalmeedia poole.

Pärast seda, kui Hiina riigitelevisioon näitas 2017. aasta veebruaris videot tuntud uiguuri muusikust Abdurehim Heyitist, et lükata ümber kuuldused tema surmast, otsustasid mõned julgemad, et üks väheseid võimalusi vangistatud lähedaste turvalisuses veenduda on nõuda Hiina valitsuselt nendest videotõendite avalikustamist.

Üks neist oli Uyghur, kes lindistas eelmisel aastal avaliku pöördumise Hiina valitsusele ja rääkis videos oma emotsionaalse loo. Selle aasta alguses kutsus ta kõiki aktiviste ja vangistatud lähedaste omakseid kasutama teemaviidet #MeTooUyghur, et üle maailma samasuguseid pöördumisi koondada.

Praeguseks on teemaviidet kasutanud kümned tuhanded inimesed, kuigi kriitika võib tuua kaasa vastumeetmed nende perekondade vastu. Algatuse edu on viinud Uyghuri ka mitme suure väljaande huviorbiiti, näiteks on teda intervjueerinud New York Times, CNN ja Guardian.

Eelmisel aastal asutas Uyghur ka inimõigusrühmituse UyghurAid, mis koondab aadressile www.shabit.bit vangistatud inimeste biograafilisi andmeid ja tunnistusi nende kinnipidamise kohta. Praegu on kogutud andmeid ligi 4000 inimese kohta.