Põhja-Makedoonia ELi ukse taha jäämine oleks hoop kogu Balkanile

  • Põhja-Makedoonia ja Kreeka nimelepe annab tulevikuvisiooni kogu Balkanile.
  • Just seetõttu on naabritele oluline, et EL tunnustaks Põhja-Makedoonia edusamme.
  • Nikola Dimitrovi sõnul tahavad nad vaid võimalust näidata oma reformivõimet.
  • Venemaa väiteid, et riigi survestatakse NATOga liituma, nimetab ta solvavaks.

Tänavu 12. veebruaril sai lõunanaabri Kreekaga sõlmitud kokkuleppe alusel senisest Makedoonia Vabariigist Põhja-Makedoonia Vabariik. Juba järgmisel päeval vahetasid töömehed Kreeka piiril asuvas Bogoroditsa piiripunktis ära ka nime maanteesildil. 

FOTO: Georgi Licovski/EPA/Scanpix

Kuigi Põhja-Makedoonia välisminister Nikola Dimitrov kahetseb, et nimetülile Kreekaga kaotas riik terve põlvkonna noori inimesi, kes on läinud euroopalikke elamistingimusi otsima välismaale, on ta optimistlik, et raisatud aeg õnnestub tasa teha ning näidata ukse avamisega nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu teistelegi Balkani riikidele, et keerulised poliitilised otsused tasuvad end ära.

Tellijale

Veebruaris sai teie kodumaast pärast kokkulepet Kreekaga ametlikult Põhja-Makedoonia. Kas makedoonlased on riigi uue nimega juba harjunud?

See on täiesti uus lehekülg meie ajaloos või pigem meie tulevikus. See puudutab ukse avamist NATOsse ja takistuste kõrvaldamist teelt alustamaks meie liikumist Euroopasse, liitumiskõnelustele ELiga. Lisaks on see sõnum teistele Balkani riikidele: me elame väga rikkaliku ajalooga piirkonnas, kuid tulevikuvaadet pakub see kant harva.

Nii et see muutus tähendab silla ehitamist, mooduse leidmist, kuidas kaks makedoonia identiteeti saaksid koos eksisteerida.

Endiselt on jõude, kes on nimeleppe vastu, aga usun, et mida rohkem me seda ellu rakendame ja mida rohkem näitame Kreekaga saavutatud uue sõpruse vilju rahvale, seda enam toome vastaseid üle oma poolele. Lootuse ja tuleviku poolele. Me avame kaks uut piiriületuskohta Kreekaga, kaubavahetus on juba praegu kasvanud. Meie suhetes on suur potentsiaal.

Oleme nimetüli tõttu kaotanud terve põlvkonna, see vaidlus on sisuliselt kestnud alates meie iseseisvumisest ehk peaaegu kolm kümnendit. Nüüd püüame kiiruga kaotatud aega tasa teha – tajume, et edasi tuleb liikuda tormakalt.

Mulle meeldis, et pärast minu siinset kohtumist väliministriga [Urmas Reinsaluga] saatsid nad välja pressiteate kena mõttega, et meie saavutus on inspiratsiooniks ülejäänud Euroopale, et võimatu osutub tegelikult võimalikuks. Kaevikud olid tülis juba nii sügavaks muutunud, et asja lahendamine tundus võimatu.

Tagasi üles