/nginx/o/2019/05/23/12193667t1h1718.jpg)
Kuigi Põhja-Makedoonia välisminister Nikola Dimitrov kahetseb, et nimetülile Kreekaga kaotas riik terve põlvkonna noori inimesi, kes on läinud euroopalikke elamistingimusi otsima välismaale, on ta optimistlik, et raisatud aeg õnnestub tasa teha ning näidata ukse avamisega nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu teistelegi Balkani riikidele, et keerulised poliitilised otsused tasuvad end ära.
Veebruaris sai teie kodumaast pärast kokkulepet Kreekaga ametlikult Põhja-Makedoonia. Kas makedoonlased on riigi uue nimega juba harjunud?
See on täiesti uus lehekülg meie ajaloos või pigem meie tulevikus. See puudutab ukse avamist NATOsse ja takistuste kõrvaldamist teelt alustamaks meie liikumist Euroopasse, liitumiskõnelustele ELiga. Lisaks on see sõnum teistele Balkani riikidele: me elame väga rikkaliku ajalooga piirkonnas, kuid tulevikuvaadet pakub see kant harva.
Nii et see muutus tähendab silla ehitamist, mooduse leidmist, kuidas kaks makedoonia identiteeti saaksid koos eksisteerida.
Endiselt on jõude, kes on nimeleppe vastu, aga usun, et mida rohkem me seda ellu rakendame ja mida rohkem näitame Kreekaga saavutatud uue sõpruse vilju rahvale, seda enam toome vastaseid üle oma poolele. Lootuse ja tuleviku poolele. Me avame kaks uut piiriületuskohta Kreekaga, kaubavahetus on juba praegu kasvanud. Meie suhetes on suur potentsiaal.
Oleme nimetüli tõttu kaotanud terve põlvkonna, see vaidlus on sisuliselt kestnud alates meie iseseisvumisest ehk peaaegu kolm kümnendit. Nüüd püüame kiiruga kaotatud aega tasa teha – tajume, et edasi tuleb liikuda tormakalt.