Kogenud mägironija kirjeldas kaost maailma kõrgeima mäe tipus, kus viimastel nädalatel on pikkade järjekordade ja ronijate ebapiisava füüsilise vormi tõttu elu jätnud 11 tipuvallutajat.
Kaos, järjekorrad ja hukkunud: Mount Everesti vallutajad astuvad üle laipade (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei suuda uskuda, mida ma seal üleval nägin,» ütles 23. mail Mount Everesti tipu vallutanud Elia Saikaly.
«Surm. Tapatalgud. Kaos. Järjekord. Surnukehad tipu vallutamise teel ja telklaagris. Inimesed, kes proovisid tagasi pöörduda, aga kes selle asemel surid. Inimesed, keda lohistati tagasi alla. Laipadest ülekõndimine. Kõik, mida loed dramaatilistest lehepealkirjadest otse sinu silmade ees sinu tipu vallutamise ööl,» kirjeldas ta.
Viimastel nädalatel on Mount Everestil elu jätnud 11 mägironijat ja sadadel teistel tipu vallutamise sooviga mägironijatel ei jää üle muud, kui oma sihi poole suundudes laipadest üle astuda.
/nginx/o/2019/05/29/12208891t1h2191.jpg)
Käesolev Mount Everesti vallutamise hooaeg on läbi aegade neljas kõige ohvriterohkem. Selle põhjusena nähakse kehvasid ilmastikutingimusi, kogenematuid mägironijaid ja Nepali valitsuse poolt väljastatud suurt arvu tipuvallutamise lubasid. Kuna iga mägironijat peab seaduse kohaselt Mount Everesti vallutamisel saatma šerpa, liigub maailma kõrgeima mäe tipu suunas sel hooajal üle 820 inimese.
«Ma nägin oma teel surnud mägironijat. Selle inimese surnukeha oli jäänud kinni kahe turvarihma ühenduskohta ja iga Mount Everesti tipu poole suundunud mägironija pidi sellest surnukehast üle astuma,» rääkis Saikaly.
Surm. Tapatalgud. Kaos. Järjekord. Surnukehad tipuvallutamise teel ja telklaagris. Inimesed, kes proovisid tagasi pöörduda, aga kes selle asemel surid.
«Kui sa oled Mount Everesti surmatsoonis ja suudad vaevu mõelda, on olukord väga keeruline. Sa mõistad, et sinu saatus võib olla samasugune. Samas on su taga järjekord inimestest ja see sunnib sind edasi liikuma. Sul pole tõesti teha mitte midagi muud, kui edasi minna,» kirjeldas mägironija.
Esimest korda jõudis info pikkade järjekordade kohta avalikkuse ette möödunud nädalal, kui Nirmal Pujra avaldas pildi rohkem kui sajast tipu poole pürgivast mägironijast, kellest mõni pidi pikas järjekorras oma võimalust ootama kuni 12 tundi. Pildi avaldamise päeval, 23. mail, vallutas Mount Everesti 8848 meetri kõrguse tipu rohkem kui 200 inimest.
Mägironija Chad Gaston, kellel õnnestus Mount Everesti tipus ära käia, kirjeldas raskusi jõuetuks muutunud kaasteelisest möödaminekul. «Ta nägi välja kui muumia, sest oli köitesse mässitud. Ta ei reageerinud enam ja ma ei näinud, et ta oleks oma silmi avanud,» ütles Gaston.
Veel veidi enasi minnes nägi ta meest, kes hoidis kummargil asendis rinnust kinni. «Ootasin hetke ja kui nägin, et ta ei liiguta, pöördusin tema poole. Ta rääkis, et ei saa hästi hingata, kuigi tema hapnikumaskiga oli kõik korras. Ta oli väga halvas seisus, ta nägu oli kahvatu ja ta värises. Mul on kahju tõdeda, et kuulsin hiljem tema surmast seal samas mäel,» rääkis Gaston.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/29/12208803t1h9eb2.jpg)
Viimase kuu aja jooksul on teiste Himaalaja mäestiku tippude vallutamise käigus hukkunud veel kümme inimest. Koos Mount Everestil hukkunutega on elu jätnud seega kokku 21 ronijat.
Hukkunute kasvav arv on tõstatanud taas küsimuse, kas Mount Everesti vallutamine peaks olema paremini reguleeritud, seda eelkõige Nepali poolel, kus ronimisluba anti sel hooajal kokku 381 mägironijale. Kuna iga ronijat peab saatma ka vähemalt üks šerpa, liigub tipu poole üle 800 inimese.
Mount Everesti vallutada püüdvate inimeste hulk on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, eelkõige on juurde tulnud mägironijaid Indiast ja Hiinast. Samuti on viimase kümnendi jooksul juurde tulnud soodsaid hindu pakkuvaid agentuure, keda süüdistatakse selles, et nad ei nõua oma klientidelt tipu vallutamiseks vajalikku piisavalt head füüsilist vormi.
Kogenud mägironija Alan Arnette ütles, et vähemalt viie surmajuhtumi puhul oli süüdi see, et pikas järjekorras tipu vallutamise ootamise käigus sai ronijatel hapnik otsa. Teistel juhtudel on süüdi ronijate kehv treening, kogenematus, varjatud terviseprobleemid ja ebapiisav toetus neid abistavate šerpade poolt.
«Enamasti on selle taga ronijate hooletus,» ütles Arnette. «Valitsus peaks tagama, et tipu vallutajatel on varasem mägironimiskogemus enne seda, kui nad üritavad vallutada vägevat Mount Everesti.»
Kolm korda Mount Everesti tipus käinud Saikaly ütles, et ilmselt jääb kolmas kord ka tema viimaseks. «Olen väga mures eesootavate aastate pärast nii selles osas, millisesse seisu satub mägi ja kui palju elusid seal veel kaotatakse,» ütles mees.
«Ma pole kindel, et ma tagasi lähen. Ma tean kindlalt, et kui tipu poole teel olin, kahtlesin naasmises sügavalt,» sõnas Saikaly.
/nginx/o/2019/05/29/12208909t1hc931.jpg)