Theresa May pärand: Brexit tõi ta võimule, Brexit kukutas ta

Valitsusvastane meeleavaldaja 2017. aastal Londonis plakatiga, millel Theresa May pilt ja kiri: «Sa ei sa teda usaldada.»

FOTO: DANIEL LEAL-OLIVAS / AFP / Scanpix

Pärast ligi kolme aastat Ühendkuningriigi peaministrina on täna ametlikult Theresa May viimane tööpäev selles ametis ning tema ametiaja domineerivaks küsimuseks jääb kahtlemata Brexit, mida May ise ei toetanud, kuid asus sellest hoolimata innukalt ellu viima ning milles ta ka lõpuks põrus.

May astub täna ametlikult tagasi Konservatiivse Partei esimehe kohalt, kuid jätkab peaministri kohusetäitjana siiski tööd seni, kuni erakond valib tema järeltulija ehk ilmselt juuli teise pooleni.

Kaks nädalat tagasi oma taandumisest teatades väljendas May sügavat kahetsust, et ei suutnud Brexiti protsessi lõpule viia, kuid ilma referendumita, kus britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda, poleks temast ilmselt kunagi peaministrit saanud.

Kosnervatiivsemate konservatiivide lemmik

May oli 2000. aastate alguses konservatiivide ridades populaarne – eriti just konservatiivsemate tooride seas – ning talle ennustati lennukat karjääri. Kui David Cameron sai 2005. aastal partei esimeheks, mõistis ta, et vajab May toetust ning meelitas ta oma lähemate liitlaste ringi. Kui Cameronist sai viis aastat hiljem peaminister, tegi ta Mayst siseministri.

Peaminister David Cameron ja toonane siseminister Theresa May 2014. aasta oktoobris.

FOTO: Toby Melville / Reuters / Scanpix

Kiiresti sai May maine kui Cameroni kabineti kõige karmikäelisem liige ning tema rolliks jäi ka hoida ülal konservatiivseid väärtusi liberaalidega moodustatud koalitsioonis. Nii tuli paljudele üllatusena, kui May 2016. aastal teatas, et toetab David Cameroni ELi jäämise kampaanias.

Lõpuks aitas aga just see ta peaministriks: kui Cameron pärast Brexiti referendumit tagasi astus, peeti Mayd turvaliseks valikuks, sest ta ühelt poolt oli toetanud ELi jäämist, kuid tema tegevus siseministeeriumis oli tõestanud, et ta suudab karmilt euroliidule vastu astuda. Nii peeti teda parimaks valikuks Konservatiivsele Parteile, kus tuli ühendada kaks Brexiti küsimuses vastandlikku leeri.

Kogu Brexiti protsess on siiski näidanud, et tegu oli alusetu lootusega ning kiiresti Brexiti toetajate paati hüpanud May pigem isegi süvendas lõhet koduerakonnas.

Lõikas valimistega näppu

Paljud eksperdid on isegi üllatunud, et May jäi sedavõrd kauaks Briti valitsusjuhiks, eriti arvestades, et kuulutades välja erakorralised valimised 2017. aastal, lõikas May endale näppu.

Theresa May tegemas valimiskampaaniat 2017. aasta mais Mevagisseys Cornwallis.

FOTO: Dylan Martinez / AP / Scanpix

Valimiste korraldamine võis näida toona hea plaanina, sest konservatiivid olid arvamusküsitlustes selged liidrid, kuid lõpuks kaotas erakond hääletajate otsusega hoopis oma senise napi ülekaalu parlamendis ning pidi hakkama otsima valitsemiseks liitlasi Põhja-Iirimaa Demokraatlikust Unionistide Parteist (DUP). Sellega kadus ka potentsiaalselt tugevam positsioon Brexiti-plaanide läbisurumiseks.

Surrey Ülikooli Brexiti analüütik Simon Usherwood ütles intervjuus Deutsche Wellele, et Mayd aitas võimul hoida eelkõige konservatiivide soov leida patuoinas, kes viiks ellu Brexiti esimese etapi ja lahkuks siis sellest rikutud mainega võimult.

Samas puuduvad Usherwoodi sõnul Mayl omadused, mis võinuks tal aidata Brexiti-kõnelusi vedada.

«Temperamendilt pole Theresa May konsensuseehitaja. Ta on keegi, kes langetab otsuseid väikses grupis ja ütleb: «Ma olen nii otsustanud ja nüüd tulete te minuga kaasa.» Tal pole iial olnud palju sõpru,» leidis õppejõud, kelle arvates oleks May pidanud Brexiti protsessis otsima endale rohkem liitlasi ja neid asjadesse kaasama.

Külm ja rahvakauge maine

Lisaks Brexiti küsimuses läbi kukkumisele jääb Mayst kui peaministrist paljudele meelde tema suutmatus näidata avalikkusele oma inimlikumat poolt.

Tema mainele mõjus laastavalt 72 inimelu nõudnud tulekahju Grenfell Toweri elumajas Londonis 2017. aasta juunis, kui May sündmuskohta külastades ei kohtunud ühegi põlengust pääsenud majaelanikuga ja jättis sellega mulje, et ei hooli inimestest.

Theresa May tuletõrjujate keskel Grenfell Toweri juures päev pärast ohvriterohket põlengut Londonis.

FOTO: TOLGA AKMEN / AFP / SCANPIX

Lõpuks tuli peaminister Mayd kummitama ka tema siseministrina vastu võetud otsus luua immigrantidel nn vaenulik õhkkond, mis muuhulgas nõudis, et sisserändajad pidid tõestama oma õigust viibida Ühendkuningriigis igapäevatoiminguid tehes, näiteks korterit üürides või uuele tööle asudes.

See regulatsioon tabas valusalt tervet põlvkonda Kariibi mere saartelt pärit sisserändajaid, kes olid tulnud Teise maailmasõja järel Ühendkuningriiki tööle. Paljudel neist puudusid nende riigis viibimise õigust tõendavad dokumendid ning aastakümneid riigis elanud eakaid inimesi ähvardas järskus välja saatmine. Seegi juhtum näitas Mayd kaastundeks võimetuna.

Inimestest kauget ja külma muljet ei aidanud leevendada isegi May kohmakad katsed vahel tantsu lüüa.

Tagasi üles