Skip to footer
Saada vihje

Põuases Tšaadis on iga veetilk ellujäämiseks väärtuslik (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veekaubitsejad sõidutavad veevoolusängi kaevatud kaevu juurest oma vaate Ouaddaï piirkonnas asuvasse Hadjer Hadidi linna.
  • Guerri regioonis on 86 000 elanikku, kuid vaid kaks sügavat kaevu.
  • Nagu paljud Tšaadis, sõltuvad sealsed inimesed napist ja räpasest veest.
  • Karjuv puudus on ka vee steriliseerimiseks hädavajalikest ainetest.
  • Rahvast varustavad veega seda mahutitega laiali vedavad kaubitsejad.

Kaheteistkümneaastane Ali Ahmat vehib piitsaga, et veenda väsinud hobust vedama vankrit, mille koormaks on 200 liitrit vett. «Mul on juba selle vaadi jaoks klient välja vaadatud – pean hakkama liikuma!»

Nooruke ettevõtja on osa mitteametlikust, kuid hädavajalikust ahelast, mis varustab Tšaadi idaosas asuva Ouaddaï piirkonna rahvast eluks kõige hädavajalikumaga – veega. Põletav kuumus, lage maa ja selge taevas, sügavate kaevude vähesus ning veepuhastusseadmete puudumine muudavad selle kandi äärmiselt januseks.

«Pärast vihmahooaja lõppu on vett raske kätte saada,» ütleb Guerri regiooni juht Mahamat Adoum Doutoum. Tema võimu alla jäävas piirkonnas elab 86 000 inimest, kuid seal on vaid kaks sügavat kaevu. «Nii lähevad inimesed vett otsima wadi’sse.»

Wadi – araabia keeles jõesäng – on veetee, mis vihmaperioodil on tugeva vooluga ja mille ületamine on siis ohtlik. Ülejäänud aasta on wadi'd suuremas osas kuivanud. Kui vihmaperiood on läbi, kaevavad inimesed wadi’desse kaeve ja paigaldavad neisse pumpasid, et nii pääseda ligi põhjaveele.

Noorukesed veekaubitsejad täidavad veevoolusängi kaevatud kaevu juures vaate, et müüa nende sisu lähimas suuremas asulas maha.

Ali ja kümned teised veekandjad kogunevad nende pumpade juurde, et müüa sealt hangitud vett edasi inimestele, kes elavad sageli tolmu mattunud asulates ega pääse ise kaevu juurde.

Alile maksab 200-liitrise vaadi täitmine 100 Kesk-Aafrika franki ehk 15 eurosenti, kuid linnas saab ta vee maha müüa viiekordse hinnaga. «Iga päev teeme keskmiselt seitse või kaheksa edasi-tagasireisi,» räägib ta.

Kuuma pühapäeva õhtutundidel, mil kõrvetav päike on loojunud, võtab Ali vanker suuna Hadjer Hadidile. Linnas asub põgenikelaager, kus elavad Lääne-Sudaanist Darfuri piirkonnast konflikti ja massimõrvade eest pagenud inimesed.

Pascal on Sudaani põgenik, 50. eluaastates mehel on viis last. Temagi on harjunud tegema reise linna, vooluveesängi ja mudaste kaevude vahele.

Mees tuli Tšaadi umbes 15 aastat tagasi ja kannatas enda sõnul selleks, et osta lõpuks eesel. Veolooma hankimine on aga olnud kasulik investeering – tänu sellele on ta viimased kaks aastat saanud linnarahvale vett tuua ning teenida pisut raha oma perele.

Vett tuleb steriliseerida

Siiski on Pascal mures vee kvaliteedi pärast. «Et vett juua, tuleb sellele lisada sterilisaatorit,» jutustab ta.

Vee väärtus põuases riigis kasvab võrdeliselt selle nappusega, kuid wadi’dest hangitud janukustutaja pole sugugi puhas. Voolusängi kaevatud traditsioonilised kaevud annavad vett, mis on tihti sama värvi kui pinnas ise.

«Vesi võib saastuda mitmes kohas: allikal, mis pole piisavalt kaitstud, või transpordi käigus, kui kasutatakse ebasobivaid, musti või kinnikatmata mahuteid, aga ka hoiustamise ja laialijagamise käigus,» selgitab Prantsuse abiühenduse Première Urgence Internationale (PUI) Tšaadi-missiooni juht Fabienne Mially.

Voolusängi kaevatud traditsioonilised kaevud wadi’d annavad vett, mis on tihti on sama värvi kui pinnas ise.

Ühendus toetab Ouaddaï piirkonnas 11 tervisekeskuse tööd. Neis korraldatakse pidevalt teabeüritusi, et rääkida inimestele puhta joogivee tähtsusest.

Hadjer Hadidi linnast mitme autosõidutunni kaugusel asuva Borota küla tervisekeskuse juhil pole aga illusioone, et jutuga annab palju ära teha. Küla kuuest avalikust veekraanist ei tööta enam ükski.

«Need paigaldasid mittetulundusühingud,» ütleb Koditog Bokassa, kelle sõnul on wadi’st pärit vesi ainus, mida kohapeal saab. Ta jagab inimestele steriliseeriva aine pakikesi, mida vees lahustada.

Vaatide ja kanistritega veekaubitsejad kogunevad veevõtukoha juurde.

Bokassal pole neid piisavalt, et aidata kõiki, ja kui PUI on ainus asutus, kes piirkonnas sterilisaatorit jagab. Varem aitas ka Tšaadi riik, kuid juba rohkem kui aasta jagu pole võimudelt enam tuge saadud. Nii ongi üsna tavaline, et noored inimesed joovad wadi’de juures vett otse oma kanistritest.

Piisab vaid hädapäraseks

Hadjer Hadidi linnal on olemas küll veereservuaarid ja -tornid, et koguda vihmaperioodil vett. «Aga reservuaaridest ei piisa ja kaks veetorni pole töökorras juba enam mitu aastat,» lisab kohalik elanik Hassan.

Üks kaubitseja on just saabunud kahe 200-liitrise vaadiga, mille ta jätab Hassani maja hoovi. «Sellest piisab vaevu lastele, aga see on ikkagi parem kui mitte midagi,» ütleb mees.

Veega kaubitseval Pascalil pole piisavalt raha, et hankida nii suurt mahutit. Tema seitsmeliikmeline pere peab saama hakkama seitsme 20-liitrise kanistriga. «Ma toon vett iga päev, aga mul on sama mure nagu kõigil teistel,» lausub ta.

Kommentaarid (3)
Tagasi üles