EL on hädas Aafrika migrantide tagasisaatmisega

Migrandid ootavad Vahemerel päästmist.

FOTO: GUGLIELMO MANGIAPANE / REUTERS / SCANPIX

Euroopa Liit loodab piitsa ja prääniku meetodil lahendada olukorra, kus paljud Aafrika riigid keelduvad Euroopasse jõudnud illegaalseid migrante tagasi võtmast.

Euroopa Liit teatas 6. juunil, et kaalub Aafrika migratsiooniprobleemi lahendamiseks uut lähenemist – need riigid, mis teevad migrantide tagasivõtmisel EL-iga koostööd, saavad vastutasuks lühemad viisataotluste ajad, madalamad tasud ja pikendatud viisaperioodi. Riigid, mis koostööst keelduvad, peavad aga leppima rangemate viisatingimustega, vahendab Deutsche Welle.

Muudatused kantakse EL-i viisakoodeksisse ning need peaksid jõustuma 2019. aasta lõpus. Sama tehnikat on Euroopa Liit kasutanud varem ka Bangladeshiga ja diplomaatide sõnul on projekt Bangladeshist pärit negatiivse asüülivastuse saanud migrantide tagasisaatmise efektiivsust oluliselt suurendanud.

Samuti tõuseb uue määruse kohaselt Schengeni tsooni viisade hind 60 dollarilt 80 dollarile ning võimaliku viisataotluse periood kolmelt kuult kuuele kuule. Nende muudatuste eesmärk on lisaks muule ka illegaalse immigratsiooniga võitlemine.

Kuigi Euroopasse saabuvate migrantide arv on alates kriisi kõrghetkest 2015. aastal märkimisväärselt vähenenud – sel aastal on saabujaid olnud 30 000, võrreldes 2015. aasta enam kui miljoni immigrandiga –, on migratsioon EL-i poliitikas endiselt võtmetähtsusega küsimus. Kuid nüüd ei ole rõhuasetus mitte kriisireageerimisel, vaid ebaseaduslike immigrantide tagasisaatmisel.

Viimastel aastatel on Euroopa riigid üritanud tulutult veenda Aafrika riike ja Aafrika Liitu eitava asüülivastuse saanud kodanikke tagasi võtma. 2018. aastal kasvas Lääne-Aafrikast tulnud migrantide tagasisaatmisotsuste arv 80 protsenti umbes 40 000 juhtumini, kuid vaid 5200 neist olid edukad, kirjutab Institute for Security Studies oma värskes raportis.

Kuigi riigid on kohustatud oma kodanikud tagasi võtma, ei ole seadusega lubatud saata inimesi riiki, mis ei nõustu neid vastu võtma. Aafrika Liidu ja enamike Aafrika riikide sõnul peab tagasipöödumine olema vabatahtlik ja seetõttu keelduvad nad Euroopase jõudnud kodanikke tagasi võtmast.

Lisaks on sageli keeruline tõestada migrantide päritolu, sest paljudel pole reisidokumente või on need kadunud. Samuti on päritoluriikidel tihti piiratud administratiivne võimekus tagasisaatmistaotluste menetlemiseks.

Kuigi EL on teinud ettepaneku aidata migrantide tuvastamise ja dokumentide menetlemise juures nii oskusteabe, vahendite soetamise kui personaliga, on Aafrika riigid jäänud tõrksateks.

Lisaks saab üha selgemaks, et loodetud koostööd Põhja-Aafrika riikidesse sõelumiskeskuste rajamiseks ei tule, sest Liibüa, Tuneesia ja Maroko on vastu tagasi saadetud migrantide enda pinnale asutamisele, samuti ei loeta näiteks Liibüad põgenikele ohutuks sihtriigiks.

Pingelises migratsiooniküsimustes valas veel õli tulle Euroopa Õiguskohtu eelmisel kuul langetatud otsus, mille kohaselt ei tohi ka tõsise kuriteo sooritanud migrante saata tagasi riikidesse, kus on ohus nende elu või vabadus. Kohtu sõnul võib selliseid isikuid karistada muut moodi, näiteks põgenikustaatusest ilma jätmise või asüülitaotluse tagasilükkamisega.

See, et tagasisaatmispoliitika on saanud EL-i üheks migratsioonipoliitika prioriteediks, näitab Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri eelmise aasta lõpus peetud aastaülevaate kõne, milles ta rõhutas vajadust kujundada ümber kümme aastat tagasi kokku lepitud tagasisaatmispoliitika.

Tupikseisu lahendamiseks on EL liikunud üha enam mitteformaalsete kokkulepete poole, mida varem peeti mittesoovitavaks. Ka Euroopa Komisjoni eelmise aasta tagasisaatmise direktiiv märgib, et paika on seatud mitmed seaduslikult mittesiduvad kokkulepped migrantide tagasisaatmiseks.

Tegu on mõneti loogilise sammuga, sest seni on Euroopa Komisjon saavutanud tagasisaatmisleppe vaid ühe Sahara-aluse Aafrika riigiga – 2013. aastal Roheneemesaartega.

Tagasi üles