Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/04/12326992t1h57ee.jpg)
Nõrka majandust on nimetatud Venemaa Achilleuse kannaks. Venemaa riiklik kogutoodang on väiksem kui Itaalial või Kanadal ja Moskva on kaotanud oma majandusliku juhtpositsiooni endise Nõukogude Liidu territooriumil. Naftal ja gaasil põhinev majandusmudel ei ole jätkusuutlik, vaid satub tulevikus üha suurematesse raskustesse globaalse energiasektori muutudes. Majanduslik nõrkus võib lisada survet kasutada Venemaa suhtelist tugevust, milleks on sõjaline jõud.
Majanduse allakäik oli omal ajal üks peamisi põhjusi, miks Nõukogude Liit lagunes. 1980ndate lõpul ja 1990ndatel oli Venemaa majanduslikult tugevalt sõltuv lääneriikidest. Viimaste pakutud majandusreformide retsept andis tulemuseks kaootilise erastamise, ebavõrdsuse järsu kasvu ja rahva sügava rahulolematuse.
Vladimir Putini võimuletulekule 2000. aastal järgnes majanduse stabiliseerumise ja kasvu aeg, seda paljuski tänu soodsale energiaturule. Euroopa Liit tõstis oma Venemaa-poliitika keskmesse majandussuhete tugevdamise ja Venemaa moderniseerumise toetamise lootuses, et see aitab kaasa poliitilisele stabiilsusele ja julgeolekule kogu Euroopas. Venemaa aga keskendus oma suurriigi positsiooni taastamisele ja hakkas vastavalt edendama oma visiooni Euroopa julgeolekust. Sellega kaasnesid püüdlused vähendada majanduslikku sõltuvust lääneriikidest.
Moskva jutt, kuidas Euroopa Liit on eeskujuks Euraasia Liidu loomisel, on ammu usutavuse kaotanud.
Venemaa ei sobitunud Euroopa integratsiooni loogikasse kasutada majanduslikke sidemeid vahendina, millega kindlustada rahu ja julgeolekut. Takistuseks said muuhulgas ELi riikide ja Venemaa poliitiliste süsteemide erinevused ja Venemaa nägemus oma positsioonist eraldiseisva võimukeskusena. Venemaa on endiselt sõltuv lääne tehnoloogiast ja rahandusest ning näeb seda sõltuvust kui nõrkust, millest oleks parem vabaneda. Majandusliku ratsionaalsuse loogika on teisejärguline; välispoliitikas domineerivad suurriigi julgeolekuhuvid. Euroopa katsed toetada Venemaa moderniseerimist ja arendada seeläbi häid poliitilisi suhteid ei ole toonud oodatud tulemust.
Usutavus ammu läinud
Euraasia integratsiooni edendamine on aastaid olnud tähtsal kohal Venemaa visioonis oma suurriigi staatuse taastamisest. Samas on Moskva jutt, kuidas Euroopa Liit on eeskujuks Euraasia Liidu loomisel, ammu usutavuse kaotanud. Euroopa Liidu rajamine ja laienemine on toimunud vabatahtlikkuse alusel, luues rahu pehmete, eelkõige majanduslike vahenditega. Seevastu Euraasia Liiduga liitumast keeldunud Venemaa naabrid on saanud Moskvast vastutasuks separatistlikud konfliktid ja majandussanktsioonid. Ukraina soovimatus liituda Euraasia Liiduga tõi kaasa Krimmi annekteerimise ja sõja Ida-Ukrainas. Teised Venemaa naabrid muutusid nende sündmuste tagajärjel Moskva integratsiooniprojektide suhtes varasemast veelgi umbusklikumaks.
Venemaa jõukasutus Ukrainas, Gruusias ja mujal peegeldab tema pehme jõu nõrkust.
Venemaa jõukasutus Ukrainas, Gruusias ja mujal peegeldab tema pehme jõu nõrkust. Euroopa Liit on tähtsaim majanduspartner kõigile ELi ja Venemaa vahel paiknevatele riikidele, välja arvatud Valgevene. Peale selle on Hiina hakanud Venemaale kuklasse hingama. 2004. aastal moodustas Hiina ligikaudu 2,5 protsenti Ukraina väliskaubandusest. 2017. aastaks oli see näitaja tõusnud 11 protsendile Ukraina impordist ja viiele protsendile ekspordist. Samas oli Venemaa osakaal langenud 14,5 protsendile impordist ja üheksale protsendile ekspordist. Ukraina ja Hiina majandussuhete tihenemine jätkus möödunud aastal.
Ukraina ja teised ELi idanaabrid on suhtunud Hiina rolli kasvu oma regioonis väga positiivselt. Lisaks majanduslikule kasule peavad nad tähtsaks seda, et Hiina pakub vastukaalu Venemaa mõjuvõimule. Tõsiasi, et ka Hiina mõjuvõimu kasvul võib olla problemaatilisi tagajärgi, pole neis riikides seniks märgatavat tähelepanu saanud.
Hiina tõus on mõistagi veelgi tugevam Kesk-Aasia riikides. Hiina majandusliku kohaloleku kasv endise Nõukogude Liidu piirkonnas saa olla midagi muud kui häiriv Venemaale, kes vaatleb rahvusvahelist poliitikat kui nullsummamängu. Siiani on Hiina ja Venemaa selles piirkonnas küll pealtnäha harmooniliselt kõrvuti tegutsenud. Hiina on tunnustanud ja respekteerinud Venemaa juhtrolli julgeoleku vallas ning Venemaa on väljendanud positiivset hoiakut Hiina Siiditee projekti suhtes. Hiina ja Venemaa ühine strateegiline eesmärk on edendada multipolaarset, mitme jõukeskusega maailmakorda ja nõrgestada lääne hegemooniat. Samuti ühendab Moskvat ja Pekingit soov säilitada autoritaarsete režiimide stabiilsust nii kodus kui ka välisriikides.
Hiina majanduslike projektidega kaasneb aga ka poliitilise mõjuvõimu kasv. Peale selle tugevdab Hiina kiiresti oma sõjalist võimekust. Ka tehnoloogia arengu poolest jääb Venemaa tasapisi maha mitte ainult lääneriikidest, vaid ka Hiinast. Võib oodata, et pinged Venemaa ja Hiina vahel kasvavad tulevikus sedamööda, kuidas Hiina suurendab oma mõju piirkonnas, mida Venemaa peab oma huvisfääriks. Kui Venemaa suurriigi positsiooni säilitamise teele tõuseb uusi takistusi, on oht, et ta välispoliitika muutub veelgi agressiivsemaks.
Artikkel põhineb suures osas Soome ajalehes Kaleva ilmunud kolumnil.