Marshalli saarte kiirgustase ületab Tšornobõli ja Fukushima oma

Operatsiooni Crossroads raames 1946. aastal Bikini atollis õhatud 63-kilotonnine lõhkepea.

FOTO: Handout / Reuters / Scanpix

Kiirgustase USA tuumapommide katselaval Marshalli saartel on kõrgem kui Tšornobõli ja Fukushima tuumakatastroofide piirkondades ning osa sellest jõuab ka ookeani, selgub värskest uuringust.

Aastatel 1946-1958 korraldas USA Marshalli saarte atollidel 67 tuumakatsetust, mille tõttu tuli kolida ümber mitmete saarte elanikkond. Sellest hoolimata tekkis paljudel kohalikel ja USA sõjaväelastel radiatsiooni tagajärjel vähk või muud haigused.

Marshalli saartel elab kokku veidi üle 75 000 inimese. Mõnd saart ja atolli asustab vaid paarsada elanikku, Enewtaki atollil elab näiteks vaid 664 inimest. Kuid just Enewtak koos Bikini atolliga oli uurijate sõnul tuumakatsetuste nullpunkt.

21. mai, 1956. USA katsetab Bikini atollil Namu saarel esimest lennukist visatud vesinikpommi.

FOTO: AP/Scanpix

Enam kui 60 aastat hiljem leidsid Columbia ülikooli teadlased, et neljal sealsel atollil on radioaktiivse kiirguse tase endiselt hirmutavalt kõrge, mõnes paigas 10–1000 korda suurem kui 1986. aastal plahvatanud Tšornobõli tuumajaama ümbritsevatel aladel või maavärina ja tsunami tagajärjel kannatada saanud Fukushima tuumajaama juures.

Uurijad leidsid pinnaseproove analüüsides nelja põhjapoolse atolli 11 saarelt ühendite ameriitsium-241, tseesium-137, plutoonium-238 ja plutoonium-239,240 äärmiselt kõrge kontsentratsiooni.

Kuigi vaid murdosa 1946.–1992. aastani korraldatud 1054 Ühendriikide tuumakatsetustest toimus Marshalli saartel, vabanes seal enam kui pool kogu tolle perioodi USA tuumakatsetuste energiast.

Bikinil katsetati 1954. aastal USA suurimat vesinikpommi. Katses koodnimega Castle Bravo õhiti lõhkepea, mis oli tuhat korda võimsam kui need, mis Teise maailmasõja ajal Jaapani linnadele visati.

Kõigist uuritud piirkondadest leiti kõige kõrgem kiirgustase just Bikini saarelt. Uuringu autorid rõhutavad, et saar peaks jääma kiirituse tõttu täielikult inimestele suletuks.

Atolli elanikud asustati 1946. aastal sunniviisiliselt ümber mitmele eri saarele. Uurijate sõnul naasid mõned atolli elanikud saarele 1960. aastate lõpus pärast seda, kui USA valitsus oli kuulutanud saare elamiskõlblikuks. Kuid peagi lahkusid elanikud sealse kõrge kiirgustaseme tõttu.

Uurijad avastasid, et ka Enewtaki atolli Runiti saarel oli radioaktiivsete isotoopide kogus äärmiselt murettekitav ning soovitasid hoiatada inimesi vältima saare kasutamist ükskõik mis otstarbel.

Atolli lõunaosas Enewetaki saarel elab pärast 1980. aastal toimunud suuremahulisi puhastustöid mitusada inimest.

USA esimene vesinikpommi katsetus 1952. aastal Elugelabi saarel Enewetaki atollil.

FOTO: STR / AFP / SCANPIX

Uuringu raportis tuuakse ka välja, et atollidel ladestunud isotoobid võivad meretaseme tõusu korral üha kiiremini ookeani jõuda, mis võib viia saarte laguuni ja ümbruskaudsete ookeanialade saastumiseni.

Ühendriikide keskkonnakaitseagentuuri sõnul võib väga kõrge kiirgustaseme läheduses viibimine – näiteks tuumakatsetuse lähedus – põhjustada põletushaavu ja akuutset radiatsioonisündroomi. Lisaks võib see viia tulevikus vähi ja südamehaiguste ja muude tõvede kujunemiseni.

1954. aastal toimunud Castle Bravo tuumakatsetus mõjutas märkimisväärselt ka kahte teist – Rongelapi ja Utiriki – atolli.

Uurijad leidsid, et Rongelapi atolli põhjaosas asuval Naeni saarel on kõige kõrgem välise gammakiirguse tase kõikidest uuritud saartest, mis ületab oluliselt Marshalli saarte ja USA poolt lubatud kiirituse taset. Lisaks leiti Naeni saare pinnasest kõrge radioaktiivsete isotoopide kontsentratsioon.

Uurijate sõnul võib Naeni kõrge kiirgustase tuleneda sellest, et saart võidi kasutada Rongelapi koristustööde käigus saastunud materjali ladustamise paigana.

Väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America sel nädalal avaldatud artiklis kirjutasiud teadlased, et nende eesmärk oli keskenduda tuumakatsetustest mõjutatud atollide radioloogilisele seisundile, keskendudes seejuures ka asustamata saartele, mida kasutatakse sageli toiduallikatena.

Tagasi üles