Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Václav Havel: näitekirjanik, vang, president

Havel 1989. aastal. FOTO: SCANPIX

Täna 75 aasta vanuses surnud Václav Havel jäi vaatamata saavutustele näitekirjaniku, kommunismivastase võitluse suurkuju, presidendi ja hiljuti filmirežissöörina tagasihoidlikuks ja vaoshoituks kuni surmani, kirjutab uudisteagentuur AFP nekroloogis.

«On tõsi, et ma alustan sageli üsna seikluslikke projekte, kuigi mingi seikleja ma ei ole,» ütles Tšehhi ekspresident tänavu veebruaris avaldatud intervjuus.

Havel – absurditeatri traditsiooni järginud teisitimõtlejast näitekirjanik, rokifänn ja intellektuaal – juhtis rahumeelset sametrevolutsiooni, mis kukutas Tšehhoslovakkia kommunistliku režiimi 1989. aasta detsembris.

Toonased sündmused muutsid ta Tšehhoslovaki opositsiooni staariks, nagu ta ise meenutas, ja teenisid talle koha ajalooannaalides.

«Mind peeti kellekski, kes on juhtinud oma kaaskodanikud valutult ilusa võiduni võrreldamatult tugevama võimuaparaadi vastu,» kirjutas ta.

Kommunismi kokkuvarisemine paiskas ta üleöö riigipeaks. Ent presidendina (algul Tšehhoslovakkia eesotsas 1989- 1992 ja seejärel Tšehhi Vabariigi riigijuhina 1993-2003) eitas Havel igasuguseid pretensioone võimule.

«Mõned inimesed ütlevad, et ma võitlesin presidendiameti eest, see on nonsenss. Ma ei võidelnud kunagi millegi eest,» kirjutas ta.

Havel sündis Prahas 5. oktoobril 1936 perekonda, millele kuulusid filmistuudiod ja suur hulk väärtuslikku kinnisvara pealinnas. Ta sildistati kodanlikuks kapitalistiks ja kommunistid konfiskeerisid järk-järgult pere vara.

Noorena tegi Havel juhuotsi, omandas keskhariduse õhtukoolis, kirjutas ja lõpuks pääses tööle teatrisse, kus teenis elatist lavatehniku, administraatori ja viimaks autori ja lavastajana.

Kui võimud keelasid tal pärast Praha kevadet 1968. aastal teatrites töötamast, keeldus Havel emigreerumast, asudes taas juhuotsi tegema.

Kirjutamist jätkas ta endiselt, ta osales üha enam dissidentlikus liikumises ning lõpuks oli üks neist, kes koostas Harta 77 – manifesti, mis kutsus kommuniste täitma oma rahvusvahelisi lubadusi austada inimõigusi.

Liikumise juhtfiguurina kannatas ta pideva tagakiusamise all ja istus vangis juunist 1979 veebruarini 1983. Sel ajal kirjutas ta oma abikaasale pühendatud «Kirjad Olgale», millest sai rahvusvaheline bestseller.

Pärast Berliini müüri langemist sai Tšehhoslovakkiast viimane Kesk-Euroopa riik, kus seni täielikku võimu omanud kommunistid kukutati.

Riigi etteotsa tõusnud Havel juhtis Tšehhoslovakkiat kuni selle lagunemiseni, mis jõustus 1. jaanuaril 1993. Ta ise astus riigijuhi kohalt tagasi juulis 1992 ja sai seejärel vastloodud Tšehhi Vabariigi presidendiks.

Presidendina riigijuhtimisel suuresti tseremoniaalset rolli omanud Haveli ajal liitus Tšehhi 1999. aastal NATOga ja viis aastat hiljem Euroopa Liiduga.

Pärast abikaasa Olga surma abiellus Havel, kes nimetas end suure suuga unistajaks ja romantikuks, endast 20 aastat noorema näitlejanna Dagmar Veskrnovaga.

Kui tema ametiaeg 2003. aastal otsa sai, pühendas Havel, kes oli võõrsil populaarsem kui kodumaal, end inimõiguste teemale. Ta avaldas sageli toetust Kuuba ja Hiina dissidentidele, nagu ka Valgevene demokraatlikule opositsioonile ja Vladimir Putini vastastele.

«Presidendijärgne elu sarnaneb elule presidendina, kuid see on keerulisem, sest sa saad olla president mõned aastad, kuid ekspresident oled sa surmani. Mis toob kaasa paljusid kohustusi,» ütles ta.

Oma tagasihoidlikkusele vaatamata tunnistas Havel, 18 näidendi ja mitme raamatu autor, et tal on olnud erakordne saatus.

«Huvitav, kas kõik see – tõsiasi, et minusugusel rahulikul mehel oli nii seiklusrikas eksistents – tuleneb sellest, et elu... on üks uskumatu ime,» kirjutas ta oma mälestustes.
 

Tagasi üles
Back