Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvo Valton: Havel oli karismaatiline maailmamees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Václav Havel. | FOTO: Scanpix

Kirjanik Arvo Valton meenutab oma järelehüüdes täna lahkunud Tšehhi endist presidenti Václav Havelit kui dissidenti ja karismaatilist maailmameest, kellega ta ka mitmel korral isiklikult kokku puutus.

Arvo Valton-Vallikivi. | FOTO: Peeter Langovits / Postimees

«Václav Havel oli kirjanik-president, kindlasti nii ja mitte president-kirjanik. Lisada võiks veel: endine tšehhi dissident number üks, põrandaaluse kultuuri juhtkuju, kes seda kultuuri ei kippunud juhtima.

Kohtusin temaga 1987. aasta hilissügisel tema kodus, mis oli peaaegu pidevalt Tšehhoslovakkia Julgeoleku valve all, kuid kuhu sellest hoolimata tuli sellel päeval külla hulk teisitimõtlejaid ja isegi Austria Televisioon. Hiljem kohtusin temaga veel paaril korral siis, kui ta oli juba Tšehhimaa president.

Kahtlemata oli ta karismaatiline maailmamees, samas lihtne ja suure poliitiku kohta ehk isegi lihtsameelne, nagu seda sõna sageli tarvitatakse inimese äärmise (poliitilise ja filosoofilise) aususe kohta.

Meie meeldiva jutuajamise üks väheseid lahknevusi johtus sellest, et Tšehhoslovakkias oli olemas ulatuslik põrandaalune kultuur, ajakirjandus, teatrid ja isegi ülikool (mille üks olulisi figuure oli Václavi vend), mina aga pooldasin režiimile oponeeriva kultuuri legaalseid vorme, nagu see meil Eestis siiski neil aastatel, aga ka varem toimis. Kohtasin Prahas noori kirjanikke, kes ei soovinud oma teoseid avaldada avalikus ajakirjanduses, sest põrandaalustes väljaannetes oli seda hoopis prestiižsem teha. Meil niisugust asja praktiliselt polnud, või siis oli käsikirjas ringi liikuvad kirjatükid ikkagi algselt mõeldud avaldamiseks.

Neil sügispäevadel Eestis juba kõik kääris, oli toimunud Hirvepark, hoos oli muinsuskaitseliikumine ja jätkus fosforiidisõda, Tšehhoslovakkias aga püsis näiliselt täielik vaikus. Ühe meie väitlusteema peale lausus ta naeratades: näe, nõukogude inimene õpetab meile demokraatiat. Kahjuks võis ju iga sellest impeeriumist tulnud inimest nõukogulaseks nimetada.

Kahtlemata oli Václav Havel sametrevolutsiooni olulisi korraldajaid ja igatahes selle sümbolfiguur. Kultuuri seisukohalt tähendas see seda, et põrandaalune, kus peaaegu kõik vajalik oli valmis, pöördus põrandapealseks ja üleminekuraskused olid kindlasti teistsugused – kas ka kergemad, ei oska öelda – kui meil üheksakümnendate alguses.

Presidendina ja rahvusvahelise mehena oli tal kindlasti eriline koht postsovetlikus seltskonnas. Seda tähistas ka tema jätkuv kirg kaitsta neid, kellele tehakse liiga maailma eri nurkades. Presidendina sarnanes ta teatud asjus ka meie Lennart Meriga, kuigi inimestena olid nad üsna erinevad. Igatahes olid mõlemad nii-öelda presidentlikes seltskondades tähelepandavad oma vabameelsuse poolest, kusjuures meie president oli kindlasti mängulisem ning korraldas oma ebakonventsionaalseid väljaastumisi teadlikult, tahaksin arvata, et Václav Havel lihtsalt oli selline, siiras, nagu ikka.

Üheks väliseks sarnasuseks oli küllap ka see, et mõlemale meeldis vahel põgeneda etiketi ja oma turvateenistuse eest, tunda ennast tavalise kodanikuna ning vabameelse kirjanikuna. Havelil olid Prahas oma lemmikõllebaarid, kuhu ta vaba inimesena vahel varjus. Mõlemad olid kirglikud suitsetajad ning said sellest pahest lahti alles äärmisel vajadusel.

Mõlemale presidendile on ka mõndagi ette heidetud nende poliitilises tegevuses. Kuid jah, küll erinevaid asju. Tšehhi presidendil oli kindlasti hoopis rohkem võimalusi suunata asju oma riigi  elus kui meie presidendil. Nagu öeldud oli Havel riigi esimene dissident, deklaratsioonide autor, poliitvang, pidevalt jälitatav. Meri sai võimudega läbi ega kippunud üleliia barrikaadidele.

Nad mõlemad on juba kujunenud omal maal legendideks ja nüüd, pärast Vaćlav Haveli, selle toreda inimese ja suure poliitiku surma, kasvab tema müüt veelgi suuremaks ning sellel müüdil on kahtlemata ka rahvusvahelist kõlapinda.»

Tagasi üles